Teistsugune elu, teistsugune kool 25. oktoober

Veidi aega CV keskuses võimalusi otsinud, leidsin informatsiooni DNS Tvind Vajalike Õpetajate Seminari (www.dns-tvind.dk) programmi kohta, mida saab iseloomustada kolme sõnaga: ole vabatathtlik, reisi ning saa bakalaurusekraad pedagoogikas. Selle programmi kohta lähemalt uurinud, sattusin üsna kiiresti õhinasse  ning otsustasin avalduse koos elulookirjeldusega teele saata.  Veidi aja pärast sain vastuse ning otsustasin minna kohale, et näha kõike ka oma silmaga ning siin ma nüüd olen. Kuid pole lihtne antud programmi kirjeldada.

DNS Tvindi nimetaksin alternatiivülikooliks. Peamiselt toimub hariduse omandamine läbi praktiliste tegemiste õppides. Siin on võimalik saada õpetaja haridus, kuid seda mitte raamatute kaudu. Õpitakse igapäevasest elust, tööst ning kogemusest. Raamatud on abiks küll enne eksameid, kuid enamasti koguvad need kapis tolmu. Selleks, et saada aimu, kuidas programm valja näeb, kirjeldan lühidalt õppeperioodi.

Programm vältab kolm aastat. Esimene aasta kannab nime Rahvusvaheline Praktika valdkond, mis hõlmab kahte kuud Taanis eesmärgiga teha ettevalmistusi nelja kuu pikkuseks reisiks bussiga läbi Sahara kõrbe Aafrikasse. Teine etapp hõlmab kolme kuu pikkust perioodi, mis sisaldab reisilt saadud kogemuste analüüsimist ning nende põhjal ettekannete tegemist ja esitlemist inimestele Euroopas.

Teine aasta kannab nime Sisreiiklik praktika valdkond, mis hõlmab kuus kuud koolitust, mille jooksul on võimalus kogeda reaalsust, elades ühes Euroopa riigis, proovides leida tööd tehastest ja muudest ettevõtetest, õppida ning organiseerida kultuurisündmusi. Teine periood on kolm kuud, mis annab võimaluse õpilasele teha seda, mida ise vajalikuks peab, näiteks teha autojuhiload, minna reisima, osaleda projektides.

Kolmas aasta on kooli praktika, mille valdkond hõlmab leida tööd ühes Euroopa koolis ning praktiseerida oskusi ja teadmisi ning nelja kuu vältel koolis  õppida ja sooritada eksameid.

Elu Tvindis erineb oluliselt tavaülikoolist. Õpilased elavad erinevates koolide juurde ehitatud majades ning on pidevalt kooliga seotud. Söögikorrad valmistavad õpilased ise graafiku alusel, samuti on omavahel ära jagatud koristused ning muud tööd.

Olen olnud Taanis juba aasta, mis on lennanud linnutiivul, läinud kiiremini, kui arvata oleksin osanud. Mul on nüüdseks kogemused, mida ma poleks saanud kusagilt mujalt. Osalesin rahakogumis-programmis, mis eelneb põhiprogrammile. Koolis õppemaks puudub, küll on aga vaja tasuda materjalide ning reisi eest. Olen Taanis teinud erinevaid töid: alustasin programmi propageerimisega, kuid kõige pikaajalisemaks tegevuseks kujunes töötamine hooldekodus. Täpsemalt veebruarikuus hakkasin tööle hooldekodus, kus elavad erivajadustega noored ning täiskasvanud. Neil on igaks päevaks eri programm ning pedagoog, kes nendega töötab.

Hakkasin hoolitsema naise eest, kes ei saa elada  üksi, kuna ta on vaimse puudega. Kuid tema erinevus on see, et talle meeldib suhelda, olla ümbritsetud teistest inimestest, ta vajab palju tähelepanu ning tal on unikaalne pildimälu.  Mu peamiseks  ülesandeks oli sisustada selle naise aega ning kaasata teda erinevatesse tegemistesse. Meie päev algas ärkamisega, hammaste pesuga, riietumisega, hommikusöögiga ning kooli minekuga. Üks tähtis osa meie päevast oli pikk jalutuskäik, mille jooksul korjasime lilli ning laulsime või mõni muu tegevus, nagu maja ümbruse eest hoolitsmine, lillede istutamine, rohimine, muru niitmine ja palju muud. Samuti oli oluline suhtlemine tema vanematega. Üsna tihti reisisin temaga kaasa, meie lemmik-liiklusvahendiks sai rong, see andis võimaluse näha imeilusat Kopenhaagenit. Kõige suuremaks proovikiviks sai minu töö juures taani keel, mida vajasin igapäevasel suhtlemisel. Hakkasin iseseisvalt õppima ning meeles pidama kõige olulisemaid lauseid ja väljendeid. Nüüdseks  oskan taani keelt algtasemel. Selle töö juures oli kõige olulisem hoolealust motiveerida ning hoida teda  õnnelikuna. Samas sain enda kohta palju teada. Minu jaoks oli raske taluda pinget, stressi, töö oli emotsionaalselt raske, kuid mind tegi õnnelikuks näha edusamme, mis tegin koos temaga ning ta leidis koha minu südames.

Kolmandal septembril sel aastal alustasime porgrammiga koos kuuteteistkümne noorega erinevatest riikidest, nagu Eesti, Taani, Läti, Leedu, Ungari, Rumeenia, Portugal, Slovakkia ning Prantsusmaa. Alustasime õpingute ning reisi ettevalmistustega, milleks olid viisade taotlemine, bussi ettevalmistamine reisiks, vaktsineerimise korraldamine, marsruudi valimine ning palju muud. Alustame 1. novembril teekonda Aafrikasse. Reisi eesmärk on näha ja tundma õppida elu Aafrikas, aimu saada selle tegelikust olemusest ning tutvuda sealse kultuuriga. Retk kestab neli kuud. Selle aja jooksul elatakse bussis, mis on selle jaoks õpilaste poolt eelnevalt ümber ehitatud. Vähemalt kahel inimesel ühe bussi peale peavad olema ka bussijuhiload. Kui sellega tekib probleeme, võib ka juhendaja vajadusel load teha.

Meie poolt valitud reisimarsuut näeb välja nii: Maroko, Sahara kõrb, Mauritaania, Senegal, Gambia ning Guinea-Bissau.

Ootan reisi ärevusega, olen pingutanud terve aasta, et see unistus teoks saaks. Loodan saada unikaalse ning parima kogemuse minu elus. Ma ei tea veel, mis on minu ootused, aga ma tean, et maailm on meie klassiruum ning lapsed Aafrikas vajavad teadmisi ning oskusi, mida just meie, tuleviku õpetajad, suudame pakkuda. Soovin olla vajalik ning olla vajatud ja hiljem jagada oma kogemusi ja teadmisi ka teistele.