Новости

Erasmus+ projektiga välispraktikal Saksamaal Frankfurt 13. июня Raili Paas

2018. aasta sügisel Võrumaa Kutsehariduskeskusesse väikeettevõtte turundusspetsialistiks õppima tulles jäi mulle vestlusel kohe kõrva õpetaja Mehis Adamsoni veidi ehk provotseeriv küsimus, kas ma oma kolme väikse lapse, töö juhatamise ja õppimise kõrvalt õpirändest ka osa olen valmis võtma.


Ütlesin, et äkki tõesti, ja sellest hetkest jäi kelluke helisema. Kui ääriveeri hakkasin potentsiaalsete lapsehoidjate nõusolekuid saama, oli mul peas juba otsus kindel, maksku, mis maksab.

Minuga liitus mu kursuseõde Kristiina, suure asutuse juhtivtöötaja ja kahe lapse ema. Mul oli väga hea meel, et tema näol oli tegemist kogenud reisija ja väga toreda reisikaaslasega. Meie sihtkohaks oli Saksamaa, Frankfurt am Main. Seega  - Erasmus+ projekti raames Saksamaale välispraktikale!

Reisi kuupäevad saime enam-vähem paika ca kuu enne minekut ja hakkasime endale kohe peatuspaika vaatama. Kogenud reisiplaneerijal oli väga heade lennupiletite ja majutuse leidmine üsna lihtne ja kiire. Lennud algasid ja lõppesid Tartus, seega polnud pikki autosõite lennukile minekuks. Ümberistumisajad olid mõistlikud. Olime meelsasti nõus kahekohalist tuba jagama, seega saime imeilusa uue neljatärni hotelli Frankfurti südalinnas, jalakäijate tänava vahetus läheduses, palju olulisi vaatamisväärsusi kohe jalutuskäigu kaugusel.

Frankfurti jõudes ostsime korraga ühistranspordi kuukaardid, et saaksime liikuda nii palju kui vaja. Ja valesti sõita, nii palju kui vaja. Seda viimast oli ikka vaja. Sõitsime kohe esimese otsa vales suunas ja lõpetasime kuskil 30 kilomeetri kaugusel Frankfurdist rongi lõppjaamas. Aga meid saadeti õigele rongile ja tagasi linna. Õnneks oli omajagu teeninduspunkte ja teenindajaid, kes aitasid, kui oli vaja abi.

Frankfurdis võttis meid vastu Ralf Hölzer-Germann Studienseminar für berufliche Schulen Wiesbadenist. Ralf töötab kohalikus haridusametis õpetajate hindajana, samal ajal õpetab ise inglise keelt ja ajalugu. Kuna meie saksa keele oskus oli peaaegu olematu, siis oli tema ladus inglise keel meie suur õnn.

Tutvumispäeval käisimegi koos oma vastuvõtjaga Frankfurdist väljas, Wiesbadenis õpetajateseminaris ja temaga kaasas ühe noore õpetaja hindamist vaatlemas. Saksamaa õpetajate väljaõppe süsteemis omandab õpetaja kõigepealt vastava pedagoogilise hariduse, seejärel algab praktika aeg, 2 aastat, mille jooksul tema tööd jälgitakse, talle antakse tagasisidet ja soovitusi oma töö parendamiseks ja kontrollitakse nende täitmist ja hakkama saamist. Hindamisi on kokku neli ja need on väga sisulised ja põhjalikud. Ja kõigist õpetaja teoreetilise kutse omandanutest ei saa õpetajaid. Meil oli õnn käia ühe noore õpetaja tundi jälgimas ühe veidi nõrgema haridusastme kooli klassis, kus õppisid 15-16 aastased õpilased. Üldse oli kõikides meie käidud tundides väga muljetavaldav tundide ülesehitus. See algas, arenes, koosnes kindlasti praktilisest osast ja tunni lõpus võeti tund konstruktiivselt kokku. Eesti praktika väga üsna mitmete koolide kogemuse taustal julgen ütelda, et meil lõppevad tunnid ikka sageli poole sõna pealt. Sellist asja seal me oma tundide jooksul ei näinud.

Koos meiega oli esimesel nädalal õpetaja Pia Soomest, Jyväskylä Gradia’s Vocational Collegest. Tema põhitöödeks on olla turunduse ja ettevõtluse õppejõud, juhendaja ja mentor.

Ralf organiseeris meile väljasõidu ettevõttesse Ruland Engineering & Consulting Neustadtis. Meid võtsid vastu marketingi ja personalispetsialistid. Tundus, et neil on oma ettevõtte külalistele üsna standart ring ette nähtud, mille käigus antakse ülevaade ettevõtte tegemistest. Alustatakse väikse slaidiprogrammiga ja lõpetatakse lõunaga.

Majaga tutvumise käigus räägiti pikemalt töökorraldusest, praktikantide kaasamisest (saksa keelt peab valdama suhtlustastemel) ja tööjõu olukorrast Saksamaal üldse. Enne Frankfurti tagasi sõitmist tegime jalutuskäigu Neustadtis, mis on imeilus linnake koos vanalinna, linnaväljaku ja veinibaaridega. Meile anti linna minnes kaasa teadmiseks, et kui me peaks veini soovima, siis küsimusele, kas suurt või väikest klaasi, peame arvestama, et suur on üks liiter. Mujal Saksamaal ei pidavat nii olema.

Koos Ralfi ja teiste meid vastu võtnud inimestega käisime Wiesbadeni Kurhausis Hesseni piirkonna muusikakoolide õpilaste kontserti kuulamas. Ka kontserdihoone ise oli väga ilus. Kuna Wiesbadenis on kuumaveeallikad, siis oli see eelmisel ja üleeelmisel sajandil populaarne kuurortlinn. Kurhaus (e spaa-maja) oli selle ehe ja uhke tõestus. Täna jaguneb maja kontserdisaalideks ja kasiinoks.

Väljasõitude käigus ilusatesse kohtadesse käisime veel Eberbach’i kloostris, mil oli imekaunis looduslikus piirkonnas. Ralf, ajaloo õpetajana, oskas meile palju sealse kloostri ja selle ajaloo kohta rääkida. Muuhulgas on see klooster kuulus oma mõõtmetelt kõige pikema dormitooriumi ruumi järgi, mille pikkust on visuaalselt veelgi rõhutatud sammaste lühenemist kasutades.

Käisime vaatamas hotell Krone Assmannhausenit Rüdesheimis, mis on üks vanemaid hotelle seal piirkonnas, tegutsedes hotellina juba 1541 aastast alates. Täna on seal väga kõrgelt hinnatud restoran, mis toob sinna suvel palju külastajaid ja üsna kõrged majutushinnas.

Suurepärase vaatega oli ka Niederwalddenkmal monument Ruedesheimi lähedal. See asetseb mäejalamil vaatega Rhein’i jõe orgu ja näoga Prantsusmaa suunas. See ehitati 1870-1880datel sümboliseerimaks Saksamaa ühendamist ja kaitsmaks Saksamaad võõrvägede sisstungi eest Prantsusmaa poolt. Selle mäe jalamil oli väga palju viinamarjaistandusi ja see on oma lõunasse suunatud jõekääru poolest ka väga omapärane ja kõrgelt hinnatud veiniorg.

Meie praktikaperioodi sisse jäi ka muuseumiöö, mis oli Frankfurdis fantastiliselt organiseeritud. Sellest võttis osa ca 25-30 erinevat muuseumi ja kunstigaleriid. Sellest osa võtmiseks pidi soetama ühe pileti ja sellega pääses sel öösel kuni kella 2ni sisse kõikidesse osalevatesse asutustesse ja lisaks sai sellega tasuta sõita ka muuseumiöö busside/trammidega, mis tegid peatuseid osalevate asutuste juures ja liikusid ca 10 minuti tagant. Kuigi ilm oli veidi vihmane, liikusime jalgsi, sest meil polnud kindlat visiooni, missuguseid muuseume me külastada soovime. Kokku käisime 6-7 erinevas muuseumis ja galeriis, kust igaühest saime väga erinevaid kogemusi. Enim jäid hinge National Museumis miniatuurmaalid oma mõõdus ja detailsusastmes ja Erinevate Rahvaste muuseumis foto ja sõna näitus vananemisest ja selle erinevustest kultuuriti.

Meie praktika töisem osa leidis aset Radisson Park Inn*** hotellis Frankfurdi lennujaama lähistel. Tutvumispäeval võttis meid hotellis vastu kahe Fraknfurti Radissoni hotelli tegevjuht Roland Szeremlei.

Tegemist oli väga meeldiva ja avatud inimesega, kes tutvustas meile kergelt oma meeskonda ja hotelli töökorraldust. Tema kirjelduses jäi kõige enam kõlama kirjeldus „easy-going“ ehk lihtne, vaba. Kõrvu jäi ka palve suhtuda tema meeskonda lugupidamisega, sest nende jaoks on see nende igapäevane töö ja leib. See oli mainitud vast meie oma töö tausta baasilt, mis on veidi juhtivam positsioon. Lubasime sulanduda.
Hotellis tutvusime kõigepealt restoranitöö poolega: hommikusöögi teenindus, väljapanek, ettevalmistus. See polnud meile just väga uus töö, kokku viie lapse emana meenutas rohkem igapäevatööd kodus. Väljakutsuvam oli vist kolmas tööhommik, kui hotelli jõudes võttis meid vastu uniste silmadega vahetuse vanem, kes teatas, et oleme kolmekesi, koos temaga, hommikusöögiteeninduses. Pluss nõudepesija. Ja et tal oli eelmisel päeval 2 järjestikust vahetust vahetusevanemana ja ta on öösel 4 tundi üleval hotellitoas magada saanud. Niisiis ta nägi nii õnnetu välja, et pakkusime, kuna olime põhimõtteliselt kõiki hommikusöögiga seotud protseduure juba 3 hommikul näinud, oleme ise köögi ja saali poole peal ja ta võib oma tööd vahetuse vanemana teha. Ta oli selle pakkumise üle väga õnnelik ja ilmselt ei kahelnud, et me ka hakkama saame. Paar korda üht-teist ikka küsisime, kuid põhimõtteliselt saime tol hommikul 150 hotellikülastajat toidetud ja järgmiseks päevaks vajaliku ette ka valmistatud. Ja seda kõike sama aja jooksul, nagu tavaline köögipersonal. Usun, et see oli üks meie kõrghetki, kui saime end tõsiselt vastutavana tunda ja millegi olulisega hakkama. 

Hotelli praktika põhjal oli näha, et personali leidmisega on ka seal probleeme. Otseselt kedagi just püsivalt puudus ei olnud, kuid paar kohta administratiivpoolelt oli koondatud ja töö võttis üle Frankfurdi keskkontor. Köögi ja teenindava personali poolelt oli sageli keegi haige ja teine teenindaja võis saada suurema töökoormuse. Kui inimene hoopis positsioonilt puudus oli, kasutatakse ka renditööjõudu. Kuid renditööjõud on liikuv ja sageli messidel tegev. Frankfurt on kuulus on suurte messikeskuste poolest ja see toob sinna väga palju erinevate elualade inimesi üle Euroopa ja maailma kokku. Sel päeval kui me restoranis kahekesi olime, oli üks neist päevadest, kui rendifirmadest polnud kedagi appi võtta.

Hotellipersonali hulgas oli palju välismaalasi. Juba hotelli tegevjuht oli pärit Ungarist. Hommikusöögiteenindajatest üks oli tumedanahaline, mõned aastad tagasi Saksamaale tulnud, üks oli Horvaatiast kokkadest-abidest oli üks sakslane, teine horvaat ja kolmas samuti tumedanahaline. Nõudepesija oli üks suur tugev noormees Kõrgõzstanist. Vahetuse vanemad olid sakslased. Vastuvõtus olid ka enamik sakslased ja üks äge indoneeslasest noormees, kes väljaspool hotelli neiuna riides oli. Koristamise teenuse ostis hotell sisse, seal töötasid jutu järgi enamasti poolakad. Ja üks vastuvõtus kaua töötanud naine julges arvata, et nende palk ühe toa koristamise eest on umbes üks euro. Üldse hindasid nad majutussektori palkasid üsna madalateks.

Kohtudes Radissoni Frankfurdi piirkonna müügijuhiga viimasel praktikapäeval, mis oli ühtlasi ka üks enam turundusega seotud kohtumisi, kirjeldas ta hotellinduse tihedat kornkurentsi nende piirkonnas ja sellest lähtuvaid müügistrateegiaid ja turundustegevust. Saime teada, et Radisson on üks esimesi suuremaid ülemaailmselt hotellikette, mis kuulub juba paar aastat hiinlastele ja et kui alguses ei andnud omanikuvahetus eriti tunda, siis üha enam on sealseid mõjusid hakanud tundma andma. Soovitakse kodulehtede, turundusmaterjalide ja ka hotelli fassaadireklaamide loomist ka hiina keeles.

Oma õpirände jooksul saime kindlasti kõige enam suhelda inglise keeles. See oli tohutult hea keelemeenutus ja mõningane  juurde õppimine. Meie saksa keele oskus oli Saksamaale sõites olematu, kuid sealses keskkonnas saime selgeks kindlasti kõige põhilisemad viisakusväljendid ja restoranis koos kehakeelega saime aru enamikust tööga seotud jutust, palvetest ja korraldustest. Veidi oli ka vene keele kasutamist vaja, suhtlemaks ühe teenindajaga, kes inglise keelt ei rääkinud. Teinekord niimoodi lähetusse minnes ja valdkonda ette aimates, tahaks keeleõppe programmi raames õppida ikkagi kohalikku keelt, kasvõi väga algtasemel, et end sealses keskkonnas mugavamalt kohe alguses tunda.

Oleme tohutult tänulikud suurepärase võimaluse eest õppida nii lähedalt tundma Saksamaa igapäevaelu, kultuuri ja keelte mitmekesisust. Nii põnev oli leida end täiesti teistsuguses rollis, kui igapäevaselt tööd teeme ja püüda mõista nende inimeste elu ja tegemisi. Kogu õpirände jooksul omandasime palju, mida endaga kaasa võtsime ja oma elus püüame kasutada. Ja nägime palju, mida peaksime oma igapäevaelus palju rohkem hindama, kui seda ehk täna teeme.

Ütlesin, et äkki tõesti, ja sellest hetkest jäi kelluke helisema. Kui ääriveeri hakkasin potentsiaalsete lapsehoidjate nõusolekuid saama, oli mul peas juba otsus kindel, maksku, mis maksab.

Minuga liitus mu kursuseõde Kristiina, suure asutuse juhtivtöötaja ja kahe lapse ema. Mul oli väga hea meel, et tema näol oli tegemist kogenud reisija ja väga toreda reisikaaslasega. Meie sihtkohaks oli Saksamaa, Frankfurt am Main. Seega  - Erasmus+ projekti raames Saksamaale välispraktikale!

Reisi kuupäevad saime enam-vähem paika ca kuu enne minekut ja hakkasime endale kohe peatuspaika vaatama. Kogenud reisiplaneerijal oli väga heade lennupiletite ja majutuse leidmine üsna lihtne ja kiire. Lennud algasid ja lõppesid Tartus, seega polnud pikki autosõite lennukile minekuks. Ümberistumisajad olid mõistlikud. Olime meelsasti nõus kahekohalist tuba jagama, seega saime imeilusa uue neljatärni hotelli Frankfurti südalinnas, jalakäijate tänava vahetus läheduses, palju olulisi vaatamisväärsusi kohe jalutuskäigu kaugusel.

Frankfurti jõudes ostsime korraga ühistranspordi kuukaardid, et saaksime liikuda nii palju kui vaja. Ja valesti sõita, nii palju kui vaja. Seda viimast oli ikka vaja. Sõitsime kohe esimese otsa vales suunas ja lõpetasime kuskil 30 kilomeetri kaugusel Frankfurdist rongi lõppjaamas. Aga meid saadeti õigele rongile ja tagasi linna. Õnneks oli omajagu teeninduspunkte ja teenindajaid, kes aitasid, kui oli vaja abi.

Frankfurdis võttis meid vastu Ralf Hölzer-Germann Studienseminar für berufliche Schulen Wiesbadenist. Ralf töötab kohalikus haridusametis õpetajate hindajana, samal ajal õpetab ise inglise keelt ja ajalugu. Kuna meie saksa keele oskus oli peaaegu olematu, siis oli tema ladus inglise keel meie suur õnn.

Tutvumispäeval käisimegi koos oma vastuvõtjaga Frankfurdist väljas, Wiesbadenis õpetajateseminaris ja temaga kaasas ühe noore õpetaja hindamist vaatlemas. Saksamaa õpetajate väljaõppe süsteemis omandab õpetaja kõigepealt vastava pedagoogilise hariduse, seejärel algab praktika aeg, 2 aastat, mille jooksul tema tööd jälgitakse, talle antakse tagasisidet ja soovitusi oma töö parendamiseks ja kontrollitakse nende täitmist ja hakkama saamist. Hindamisi on kokku neli ja need on väga sisulised ja põhjalikud. Ja kõigist õpetaja teoreetilise kutse omandanutest ei saa õpetajaid. Meil oli õnn käia ühe noore õpetaja tundi jälgimas ühe veidi nõrgema haridusastme kooli klassis, kus õppisid 15-16 aastased õpilased. Üldse oli kõikides meie käidud tundides väga muljetavaldav tundide ülesehitus. See algas, arenes, koosnes kindlasti praktilisest osast ja tunni lõpus võeti tund konstruktiivselt kokku. Eesti praktika väga üsna mitmete koolide kogemuse taustal julgen ütelda, et meil lõppevad tunnid ikka sageli poole sõna pealt. Sellist asja seal me oma tundide jooksul ei näinud.

Koos meiega oli esimesel nädalal õpetaja Pia Soomest, Jyväskylä Gradia’s Vocational Collegest. Tema põhitöödeks on olla turunduse ja ettevõtluse õppejõud, juhendaja ja mentor.

Ralf organiseeris meile väljasõidu ettevõttesse Ruland Engineering & Consulting Neustadtis. Meid võtsid vastu marketingi ja personalispetsialistid. Tundus, et neil on oma ettevõtte külalistele üsna standart ring ette nähtud, mille käigus antakse ülevaade ettevõtte tegemistest. Alustatakse väikse slaidiprogrammiga ja lõpetatakse lõunaga.

Majaga tutvumise käigus räägiti pikemalt töökorraldusest, praktikantide kaasamisest (saksa keelt peab valdama suhtlustastemel) ja tööjõu olukorrast Saksamaal üldse. Enne Frankfurti tagasi sõitmist tegime jalutuskäigu Neustadtis, mis on imeilus linnake koos vanalinna, linnaväljaku ja veinibaaridega. Meile anti linna minnes kaasa teadmiseks, et kui me peaks veini soovima, siis küsimusele, kas suurt või väikest klaasi, peame arvestama, et suur on üks liiter. Mujal Saksamaal ei pidavat nii olema.

Koos Ralfi ja teiste meid vastu võtnud inimestega käisime Wiesbadeni Kurhausis Hesseni piirkonna muusikakoolide õpilaste kontserti kuulamas. Ka kontserdihoone ise oli väga ilus. Kuna Wiesbadenis on kuumaveeallikad, siis oli see eelmisel ja üleeelmisel sajandil populaarne kuurortlinn. Kurhaus (e spaa-maja) oli selle ehe ja uhke tõestus. Täna jaguneb maja kontserdisaalideks ja kasiinoks.

Väljasõitude käigus ilusatesse kohtadesse käisime veel Eberbach’i kloostris, mil oli imekaunis looduslikus piirkonnas. Ralf, ajaloo õpetajana, oskas meile palju sealse kloostri ja selle ajaloo kohta rääkida. Muuhulgas on see klooster kuulus oma mõõtmetelt kõige pikema dormitooriumi ruumi järgi, mille pikkust on visuaalselt veelgi rõhutatud sammaste lühenemist kasutades.

Käisime vaatamas hotell Krone Assmannhausenit Rüdesheimis, mis on üks vanemaid hotelle seal piirkonnas, tegutsedes hotellina juba 1541 aastast alates. Täna on seal väga kõrgelt hinnatud restoran, mis toob sinna suvel palju külastajaid ja üsna kõrged majutushinnas.

Suurepärase vaatega oli ka Niederwalddenkmal monument Ruedesheimi lähedal. See asetseb mäejalamil vaatega Rhein’i jõe orgu ja näoga Prantsusmaa suunas. See ehitati 1870-1880datel sümboliseerimaks Saksamaa ühendamist ja kaitsmaks Saksamaad võõrvägede sisstungi eest Prantsusmaa poolt. Selle mäe jalamil oli väga palju viinamarjaistandusi ja see on oma lõunasse suunatud jõekääru poolest ka väga omapärane ja kõrgelt hinnatud veiniorg.

Meie praktikaperioodi sisse jäi ka muuseumiöö, mis oli Frankfurdis fantastiliselt organiseeritud. Sellest võttis osa ca 25-30 erinevat muuseumi ja kunstigaleriid. Sellest osa võtmiseks pidi soetama ühe pileti ja sellega pääses sel öösel kuni kella 2ni sisse kõikidesse osalevatesse asutustesse ja lisaks sai sellega tasuta sõita ka muuseumiöö busside/trammidega, mis tegid peatuseid osalevate asutuste juures ja liikusid ca 10 minuti tagant. Kuigi ilm oli veidi vihmane, liikusime jalgsi, sest meil polnud kindlat visiooni, missuguseid muuseume me külastada soovime. Kokku käisime 6-7 erinevas muuseumis ja galeriis, kust igaühest saime väga erinevaid kogemusi. Enim jäid hinge National Museumis miniatuurmaalid oma mõõdus ja detailsusastmes ja Erinevate Rahvaste muuseumis foto ja sõna näitus vananemisest ja selle erinevustest kultuuriti.

Meie praktika töisem osa leidis aset Radisson Park Inn*** hotellis Frankfurdi lennujaama lähistel. Tutvumispäeval võttis meid hotellis vastu kahe Fraknfurti Radissoni hotelli tegevjuht Roland Szeremlei.

Tegemist oli väga meeldiva ja avatud inimesega, kes tutvustas meile kergelt oma meeskonda ja hotelli töökorraldust. Tema kirjelduses jäi kõige enam kõlama kirjeldus „easy-going“ ehk lihtne, vaba. Kõrvu jäi ka palve suhtuda tema meeskonda lugupidamisega, sest nende jaoks on see nende igapäevane töö ja leib. See oli mainitud vast meie oma töö tausta baasilt, mis on veidi juhtivam positsioon. Lubasime sulanduda.
Hotellis tutvusime kõigepealt restoranitöö poolega: hommikusöögi teenindus, väljapanek, ettevalmistus. See polnud meile just väga uus töö, kokku viie lapse emana meenutas rohkem igapäevatööd kodus. Väljakutsuvam oli vist kolmas tööhommik, kui hotelli jõudes võttis meid vastu uniste silmadega vahetuse vanem, kes teatas, et oleme kolmekesi, koos temaga, hommikusöögiteeninduses. Pluss nõudepesija. Ja et tal oli eelmisel päeval 2 järjestikust vahetust vahetusevanemana ja ta on öösel 4 tundi üleval hotellitoas magada saanud. Niisiis ta nägi nii õnnetu välja, et pakkusime, kuna olime põhimõtteliselt kõiki hommikusöögiga seotud protseduure juba 3 hommikul näinud, oleme ise köögi ja saali poole peal ja ta võib oma tööd vahetuse vanemana teha. Ta oli selle pakkumise üle väga õnnelik ja ilmselt ei kahelnud, et me ka hakkama saame. Paar korda üht-teist ikka küsisime, kuid põhimõtteliselt saime tol hommikul 150 hotellikülastajat toidetud ja järgmiseks päevaks vajaliku ette ka valmistatud. Ja seda kõike sama aja jooksul, nagu tavaline köögipersonal. Usun, et see oli üks meie kõrghetki, kui saime end tõsiselt vastutavana tunda ja millegi olulisega hakkama. 

Hotelli praktika põhjal oli näha, et personali leidmisega on ka seal probleeme. Otseselt kedagi just püsivalt puudus ei olnud, kuid paar kohta administratiivpoolelt oli koondatud ja töö võttis üle Frankfurdi keskkontor. Köögi ja teenindava personali poolelt oli sageli keegi haige ja teine teenindaja võis saada suurema töökoormuse. Kui inimene hoopis positsioonilt puudus oli, kasutatakse ka renditööjõudu. Kuid renditööjõud on liikuv ja sageli messidel tegev. Frankfurt on kuulus on suurte messikeskuste poolest ja see toob sinna väga palju erinevate elualade inimesi üle Euroopa ja maailma kokku. Sel päeval kui me restoranis kahekesi olime, oli üks neist päevadest, kui rendifirmadest polnud kedagi appi võtta.

Hotellipersonali hulgas oli palju välismaalasi. Juba hotelli tegevjuht oli pärit Ungarist. Hommikusöögiteenindajatest üks oli tumedanahaline, mõned aastad tagasi Saksamaale tulnud, üks oli Horvaatiast kokkadest-abidest oli üks sakslane, teine horvaat ja kolmas samuti tumedanahaline. Nõudepesija oli üks suur tugev noormees Kõrgõzstanist. Vahetuse vanemad olid sakslased. Vastuvõtus olid ka enamik sakslased ja üks äge indoneeslasest noormees, kes väljaspool hotelli neiuna riides oli. Koristamise teenuse ostis hotell sisse, seal töötasid jutu järgi enamasti poolakad. Ja üks vastuvõtus kaua töötanud naine julges arvata, et nende palk ühe toa koristamise eest on umbes üks euro. Üldse hindasid nad majutussektori palkasid üsna madalateks.

Kohtudes Radissoni Frankfurdi piirkonna müügijuhiga viimasel praktikapäeval, mis oli ühtlasi ka üks enam turundusega seotud kohtumisi, kirjeldas ta hotellinduse tihedat kornkurentsi nende piirkonnas ja sellest lähtuvaid müügistrateegiaid ja turundustegevust. Saime teada, et Radisson on üks esimesi suuremaid ülemaailmselt hotellikette, mis kuulub juba paar aastat hiinlastele ja et kui alguses ei andnud omanikuvahetus eriti tunda, siis üha enam on sealseid mõjusid hakanud tundma andma. Soovitakse kodulehtede, turundusmaterjalide ja ka hotelli fassaadireklaamide loomist ka hiina keeles.

Oma õpirände jooksul saime kindlasti kõige enam suhelda inglise keeles. See oli tohutult hea keelemeenutus ja mõningane  juurde õppimine. Meie saksa keele oskus oli Saksamaale sõites olematu, kuid sealses keskkonnas saime selgeks kindlasti kõige põhilisemad viisakusväljendid ja restoranis koos kehakeelega saime aru enamikust tööga seotud jutust, palvetest ja korraldustest. Veidi oli ka vene keele kasutamist vaja, suhtlemaks ühe teenindajaga, kes inglise keelt ei rääkinud. Teinekord niimoodi lähetusse minnes ja valdkonda ette aimates, tahaks keeleõppe programmi raames õppida ikkagi kohalikku keelt, kasvõi väga algtasemel, et end sealses keskkonnas mugavamalt kohe alguses tunda.

Oleme tohutult tänulikud suurepärase võimaluse eest õppida nii lähedalt tundma Saksamaa igapäevaelu, kultuuri ja keelte mitmekesisust. Nii põnev oli leida end täiesti teistsuguses rollis, kui igapäevaselt tööd teeme ja püüda mõista nende inimeste elu ja tegemisi. Kogu õpirände jooksul omandasime palju, mida endaga kaasa võtsime ja oma elus püüame kasutada. Ja nägime palju, mida peaksime oma igapäevaelus palju rohkem hindama, kui seda ehk täna teeme.