Новости

Välispraktika Maltal 29. мая Aivar Jahu

Võrumaa Kutsehariduskeskuse giidikursuse äsjalõpetanuna, oli mul võimalus Erasmus+ projekti raames läbida välispraktika Maltal perioodil 05.05-25.05.2019.


ESIMENE PÄEV (05.05.2019 pühapäev)

Kõige esimene pilt lennukiaknast mida näen Maltast on kõrged rannakaljud ja kohe ongi maandumine. Malta saar on ju nii väike 246km², Gozo 67km² ja kogu saarestik kokku 316km² Võrdluseks meie Muhu saar on 198km² ja Vormsi 98km².

Lennukist väljudes tervitas väga tugev tuul, aga õnneks suhteliselt soe. Ja hakkas pihta. Tahtsin osta kuupiletit. Netis kirjutas, et maksab 22€ üliõpilasele või 29€ täiskasvanule. Selgus, et selliseid siin ei müüda vaid need oleks pidanud neti kaudu ette tellima. Kõik pilt peale ja puha. Tuli osta nädala pilet 21€. Nii, et kolm nädalat siin kokku 63€. Aga mis teha.

Olin Google mapsist endale välja kirjutanud bussi marsruudid. Aga see asi on esmatulijale nii segane, et mitte midagi polnud sellest kasu. Uurisin siis natuke asja ja leidsin bussi, mis tundus õige olevat. Aga võta näpust. Pidin ühel hetkel välja kobima ja uut bussipeatust otsima. Siin siis ootasin oma 40 minutit ja saingi bussile mis mind viis Valletta peajaama. Siin jälle parajalt ootamist. Uus buss ja tunnike sõitu, kuigi vahemaa oli umbes 16 km. Nii, et hotelli jõudmiseks kulus üle kolme tunni. Ja seda saarel, kus kõige pikem vahemaa ühest otsast teise, õigemini loodest kagusse on umbes 30 km. Hotelli kohale jõudes olin nii väsinud ja tülpinud, et ei viitsinud enam midagi ette võtta. Kuigi olin oma peas pidanud plaani juba õhtul saarel ringi vaadata ja otsida üles minu sihtkoht Fort St. Angelo. Käisin ainult peatuses bussi aegu pildistamas, et hommikul oleks hea teada, millal teele asuda.

Aga hotell (Hotel Topaz) on hea, toad hästi sisustatud (külmik, telekas, keedukann, föön, vannituba vanniga) ja mugavad. Isegi tavaeuroopa pistikupesad on seinas.  Julgen soovitada kui tulla puhkama ja ei põlga ära mõnda pikemat bussisõitu. Autot siin rentida ei tasu, sest ummikud on ikkagi, liiklus teisesuunaline, täiesti arusaamatute viitadega ja kohutava stiiliga. Enamus autosid on pisikesed näit. Toyota Yaris, Opel Corsa jne. Nii, et parem võtta päris seljakott ja loksuda bussis. Bussid on küllaltki uued ja kui ei ole tipptund, siis saab ka istuda.

TEINE PÄEV  (06.05.2019 esmaspäev)

 Seadsin ennast varakult minekule (äratus 5.30 ja hotellist umbes 6.05 välja). Peatusse astuda 3-4 minutit. Buss pidi peatuses olema 6.11. Aeg läks, aga mida ei ole - see oli buss. Lõpuks ometi nägin bussi, kell 6.22. Ja oh üllatust, buss sõitis peatusest lihtsalt mööda, seda tegi ka järgmine buss. Kolmas siiski peatus, surusime ennast nagu kilud karpi ja edasi. Nüüd sain aru, et kui buss on täis, siis juht lihtsalt ei peatu. No olgu, kui nii, siis nii. Ja algas see lõputuna näiv loksumine. Peatusi suhteliselt tihedalt, sest oli ikka ka väljujaid. Ja samas ka hommikused ummikud. Kui saarel on umbes 400 000 elanikku, siis autosid on kindlasti kolm korda rohkem, vähemalt tundub nii. Lõpuks ometi bussijaamas Vallettas, siin jälle ootamine ja seejärel juba bussile, mis viis Birgu linna, kus asub Fort St. Angelo.

Kindlusesse jõudsin umbes 8.30 (kaks ja pool tundi ning 20km) - SICK!!! Aga õnneks ma ei olnud hiljaks jäänud, sest töötajad hakkasid ka umbes samal ajal kohale jõudma. Igal juhul olin mina esimene, sest alumine värav oli veel lukus ja valvuri tädi lasi mind peale kella helistamist sisse.

Paar tundi ootasin oma mentori Danieli saabumist, oli teine mingil koosolekul. Daniel tegi väikese, õigem oleks muidugi öelda suure ringkäigu, sest kindlus on väga suur oma territooriumilt. Ja väga uhke. Renoveeritud 2007 – 2017. Raha kulus 13 miljonit €. Aga tundub, et iga sent on läinud asja ette, sest sellised ajaloolised mälestusmärgid peavadki korras olema. Käisime veel Heritage Malta peakorteris, kus Daniel tutvustas mind muidugi igaühele, kellega ta pidi asju ajama. Toredad inimesed, aga Eestist ei tea mitte tuhkagi. No ilmselt ei tea ka enamus eestlasi Maltast midagi, kuigi siia ikkagi käiakse reisimas. Aga ütleme et üks-üks. Vaata siit: https://en.wikipedia.org/wiki/Heritage_Malta ja http://heritagemalta.org/

Hiljem vaatasin veel üksinda kindluses ringi ning oligi päev õhtus. Jälle paar tundi lõbusalt bussireisi ja hotelli.

KOLMAS PÄEV (07.05.2019 teisipäev)

Hommikul tegime ettevalmistusi väga suure koolilaste grupi saabumiseks. Kui lapsed kohal jagati nad kahte ossa. Üks osa malta keelne ja teine inglise keelne. Viimast juhtis Daniel. Ja mina olin tema töövari. Päris hea kogemus näha Malta õpetajate tööd lastega. Ja tänu sellele, et grupp oli inglise keelne sain ma ise ka väga palju targemaks. Sildid ja ekspositsioon on üks asi ja kui inimene räägib nendest asjadest on asi hoopis teine.

Peale lõunat oli üks Erasmus+ projekti grupp. Rahvusvaheline ja inglise keelne. Ekskursiooni viis läbi teine giid Joe. Hoopis teistmoodi ülesehitus, palju rohkem aastaarve ja kuivi fakte. Kindlasti informatiivsem, aga kas see kõik ka meelde jääb, on iseasi.

NELJAS PÄEV (08.05.2019 kolmapäev)

Hommikul Fort’i. Oodata oli ühte gruppi ja tuli teha ettevalmistusi järgmisel päeval aset leidva koosoleku tarvis. Tõstsime kohale lauad, laudadele nõud, paigaldasime vajaliku arvu toole ja tegime muud vajalikku. Siin on nii, et kõik teevad kõike. Kui vaja siis koristatakse, kui vaja siis ollakse giid või minnakse kohvikusse leti taha.

 Peale lõunat saabus täiskasvanute grupp. Saatsin jälle kohalikku giidi, aga kuna grupp oli malta keelne, siis aru ei saanud midagi. Siiski oli huvitav jälgida, kuidas käitub ja mida teeb malta giid.

Veel natuke erinevaid toimetusi ja päev jälle õhtus. Selle igava ja veniva bussisõiduga hakkan juba harjuma. Bussid on suhteliselt uued ja konditsioneerid töötavad, nii et isegi hea on istuda jahedas bussis ja jälgida seda mingis mõttes korraldatud kaoses toimuvat liiklust.

VIIES PÄEV (09.05.2019 neljapäev)

Hommikul külastasin St. John’i katedraali. Teadmiseks: avatud tööpäevadel 9:30 – 16:30 (viimane sissepääs kell 16:00), laupäeval 9:30 – 12:30, pühapäeval ja riigipühadel suletud. Pileti hinnad 10€ täiskasvanu, 7,50€ ISIC kaardi omanikele ja pensionäridele ning alla 12aastastele lastele on sissepääs tasuta. Kuna tegemist on pühamuga, siis palutakse ka riietust omada vastavat ja seljakotte kanda kõhu peal. Välguga pildistamine on keelatud. Kogu info on siin: https://www.stjohnscocathedral.com/

Mina jõudsin kohale umbes 20 minutit enne avamist, aga juba olid esimesed inimesed järjekorras. Tasubki minna täitsa alguseks, sest siis pole järjekord veel väga pikk. Katedraal on tõesti võimas. Mitmed löövid erinevate maade rüütlitele pühendatud. Ja minu jaoks kõige muljetavaldavamad kaks Caravaggio maali. Külastajale antakse audiogiid, mida soovitan kindlasti kuulata ennast huvitava objekti juures. Saab väga hea pildi objektist. See katedraal on kindlasti üks nendest objektidest, mida soovitan külastada. Kuigi siin on erinevaid kirikuid ja katedraale väga palju, siis see on minu arvates kõige rohkem muljet avaldanud. Vähemalt nende seast, mida minul õnnestus külastada. Ja aega tasub varuda 1,5 – 2 tundi. Siis jõuab rahulikult ringi vaadata. Kindlasti peab arvestama sellega, et rahvast on väga palju.

Katedraalis käidud suundusin jälle Fort’i. Siin nagu ikka mõned abitööd, grupi saatmine (grupp koosnes koosolekust osavõtjatest) ja omal käel ringiliikumine ning tutvumine väljapanekuga.

Koju minnes otsustasin külastada Lidl’i poodi. Ausalt öeldes oli villand nendest väikestest poekestest kus kogu valik on suhteliselt ühekülgne ja tahtsin osta korraga veidi rohkem ning soodsamalt toidukraami. Leidsin Google mapsist kõige sobivama ja jälle bussi. Umbes tunnike loksumist ja olingi kohal. Aga tasus tulemist, sest pood oli täpselt selline nagu arvasin. Suur valik ja hinnad soodsad. Ostud tehtud, jälle bussi peale. Nüüd andis teist päris pikalt oodata ja siis veel ka pool tundi sõitu. Kuna olen sellega juba harjunud, siis võtsin asja rahulikult.

KUUES PÄEV (10.05.2019 reede)

Hommikul tehti mulle ülesandeks sisestada arvutisse külalisteraamatus olevaid arvustusi. Tüütu ja igav töö, aga mis vaja see vaja.

Enne lõunat suundusime Danieli ja veel ühe töötajaga Marsaxlokk’i (hääldatakse maršašlokk) Niikaua kuni nemad omi asju toimetasid lasti minul ringi vaadata. Ilus väike linnake, just sadama ääres ja tuntud oma kalaturu poolest. Väga lahe koht. Jälle soovitan võtta reisiplaani ja just pühapäeva hommikul, kui toimub suurem ja võimsam turg.

Õhtupoole jälle Fort’is. Siin on kombeks võtta reedet veidi vabamalt, ikkagi nädalavahetuse eelmäng. Nii et koju sain suunduda veidi varem kui tavaliselt. Ja liikluses andis see kohe tunda, polnud erilisi ummikuid ning kohale sai üllatavalt kiiresti.

Kuna õhtu oli ees veidi pikem otsustasin külastada Saint Pauli randa, mis on minu nii-öelda „kodurand“. Asub ju Topaz Hotel Saint Pauli linnajaos. Hotellist 7-8 minutit astumist ja Vahemeri kogu oma ilus ongi minu ees. Ilm hea, melu käib. Võtsin suuna Malta Akvaariumi suunas. Kahjuks oli see juba kinni. Siin suletakse üldiselt muuseumid ja muud vaatamisväärsused juba kella kuue ajal, nii et õhtul ongi peamine tegevus turistidel ilmselt rannas leotada või mõnes baaris aega veeta. Kohe Akvaariumi kõrval on kuulus Cafe Del Mar. Väga lahe koht suvel päikese loojangut nautida. Saab istuda basseini ääres ja nautida erinevaid karastavaid või joovastavaid jooke. Hinnad on muidugi ka sama sügavad kui meri. Aga igal juhul tasub vähemalt külastamist.

SEITSMES PÄEV (11.05.2019 laupäev)

Daniel organiseeris mind eri tuurile kohtadesse mis pole tavaliselt avatud külastajatele. Heritage Malta kuulutab välja umbes kuu aega enne tuuri algust kuupäevad millal ekskursioon toimub. Kogutakse kokku 30 – 40 inimest ja avatakse väravad külastajatele selleks korraks. Põhjus, miks need kohad pole avatud on see, et nad ei ole veel nii heas korras, et vastu võtta massiliselt turiste. Nii võib öelda, et  mul vedas ajaliselt.

Nagu ikka hommikul asusin teele paar tundi enne. Kõik sujus, ummikuid ei olnud, liiklus kiire ja sujuv. Ka kahe bussi vaheline ooteaeg ei olud väga pikk. Kohal  punktuaalsele eestlasele kohaselt pool tundi varem. Kokkusaamine toimub üksildase kiriku juures. Nimeks malta keeles Knisja tal-Madonna tas-Silġ, tõlkes Meie Lumede Daam. Miks selline nimi ei osanud kohalikud mulle seletada.

Esimene koht Tas-Silg arheoloogiline kompleks (vaata siit: https://en.wikipedia.org/wiki/Tas-Sil%C4%A1 ), mõnesaja meetri kaugusel kirikust. Varemete vanuseks on dateeritud 3000 – 2500 AD. Tegemist on mäe otsas, maas ja maa sees lebavate suurte kividega. Muljet avaldab see vanus. Kindlasti ilma giidi jututa ei oleks see asi väga huvitav.

Tagasi kiriku juurde, bussi (mõnusad vanamoodsad punased väikesed bussid) ja loksume mööda tõelist külateekest järgmisse punkti Fort Delimara (vaata siit: https://en.wikipedia.org/wiki/Fort_Delimara). Siin on giidiks fordist Mathew. Ehitatud 1876 – 1888 kuninganna Viktoria ajal. Huvitav fakt on see, et enne kui kompleks läks Heritage Malta omandisse, kasvatasid kohalikud seal sigu. Selle farmi jälgi võib praegugi näha. Kõige põnevamateks objektideks kindluses on neli 38 tonnist kahurit. Need on küll tõeliselt suured jurakad.

Ekskursioon läbi, sõitsime Danieliga alla Marsaxlokk’i sööma. Värske kala pole just kõige odavam, aga tasus proovimist. Õhtu võtsin lihtsalt puhkamiseks, ei teinud midagi.

KAHEKSAS PÄEV (12.05.2019 pühapäev)

Plaan sõita Gozo saarele. Ilm ei ole küll väga paljulubav, aga kuna eelmisel päeval netist vaadatud ilmateade oli lubanud vihma juba varahommikul, aga sadu ei olnud, siis ainult edasi. Bussiga sadamasse, õnneks on nende valik päris suur ja õige tuleb kiiresti. Sadamas saab juba osta Hop On – Hop Off bussile pileti. Seda tasub igal juhul teha, nii saab kõige parema ja kiirema pildi kogu saare kõige suurematest vaatamisväärsustest. Valik on kahe firma vahel punane ja roheline buss. Mina valisin rohelise aga olen kindel, et erilist vahet ei ole. Pilet 20€ täiskasvanu, aga kui osta kohe sadamast siis saab 15€ kätte. Laeva pileti ostmine on tagasisõidul Gozo’lt. Hind 4.65 kaks otsa. (Vaata siit: https://en.wikipedia.org/wiki/Gozo ja      https://www.visitgozo.com/where-to-go-in-gozo/)

Kohad, mida mina külastasin olid Ggantija templid (vaata siit: https://en.wikipedia.org/wiki/%C4%A0gantija) Victorias tsitadelli, Ta’ Pinu pühakoda ja Fungus Rock’i. Aga ilmateade muidugi ei valetanud, oli ainult ajaga pisut mööda pannud. Templit külastades (pilet 9€) veel ei sadanud, aga Victorias tuli juba täiega. Isegi äike oli. Tsitadellis sai küll käidud, aga päris tippu ronida ei tahtnud. Külm ja märg. Kuum kakao ja pastizzi aitasid. Ta’Pinu ja Fungus Rock sai ülevaadatud kaugemalt bussi aknast. Isegi rahet sadas.

Aga päev läks ikkagi täie ette, hoolimata sellest, et hotelli saabudes olin külmunud ja jalad läbimärjad. Siin Maltal, kus eelmisel päeval oli +26. Tegelikult oligi huvitav ka selline asi ära näha, kui sajab ja müristab ning maha krabisevad hernetera suurused raheterad.

ÜHEKSAS PÄEV (13.05.2019 esmaspäev)

Hommikul teel tööle kohtasin Fort’i raamatupidajat, kes vestles Maritime Museum ees kohalike töötajatega. Kuna see muuseum kuulub ka Heritage Malta gruppi, siis paluti lahkelt sisse astuda ja tutvuda ekspositsiooniga. Sellest ei olnud midagi, et kell polnud veel kaheksagi ja avamiseni tubli kaks tundi aega. Öeldi ainult, et võta aeg maha, naudi näitust ning ole sees nii kaua kui vaja. Inimesed oskavad siin vägagi külalislahked ja sõbralikud olla. Muuseum ise on pühendatud Malta mereajaloole. Väga põhjalik ja suurepärane väljapanek. Ruume oli nii palju, et vahepeal olin isegi natuke eksinud. Minu arvates kohustuslik külastamine kõigile, kes tunnevad huvi mereajaloo vastu. Ning muidugi ka Malta ajaloo vastu, sest siin ei saa üle ega ümber meresõidust. Vaata siit: https://en.wikipedia.org/wiki/Malta_Maritime_Museum

Peale lõunat oli grupp tudengeid kohalikust rahvusvahelisest ülikoolist. Kaheksa õpilast ja õpetaja. Enamus tudengitest olid pärit araabia maadest ja ilmselt moslemid. Ekskursiooni viis läbi Joe. Noored suutsid keskenduda ainult sissejuhatusele. Siis kui hakkasime kindluses ringi liikuma nende tähelepanu hajus täielikult. See oli täiesti üllatav, sest tegu ei olnud ju väikest lastega, vaid arvan 18-19 aastaste noortega. Teadsin, et Joe on sellise äkilisema temperamendiga ja tajusin poole ekskursiooni pealt kuidas ta läheb pingesse ja ei naudi oma tööd (mida ta tunneb suurepäraselt ning kindlasti ka armastab). Olles kuskil kolmveerandi peal, ütleb ta järsku, et sellega on tema poolt kõik ja võite ise veel ringi vaadata kui huvitab. Pöörab selja ja lahkub. Meil Eestis ilmselt seda ei juhtuks, aga siin küll. Ning seda, mis Joe siis oma kolleegidega rääkis ja kuidas neid moslemeid kirus ma ei hakka siia kirja panema, sest olgem ikka poliitiliselt korrektsed.

KÜMNES PÄEV (14.05.2019 teisipäev)

Hommikul jälgisin bussipeatuses ühte naist, kes ilmselt oli turist. Tema ei olnud kindlasti aru saanud veel, et siin Maltal saabub buss siis kui saabub ja kui juhtub buss olema täis, siis ta üldse ei peatu. Tema ahastus oli väga suur kui buss mööda põrutas ja järgmise alla oleks naine  ennast pea-aegu et visanud, aga miski ei aidanud, mis pidi mööda sõitma see ka sõitis. Ilmselt pidi ta kuhugi kella pealt jõudma.

Siis aga selline lugu minuga. Istun teises bussis juba ja sõidan Fort’i poole. Vaatan, et midagi on nagu viltu, tee on väga võõras. Siis jääb buss seisma ja juht hõikab, et viimane peatus. Tädikesed hakkavad hädaldama, aga bussijuht käratab peale, et ise te tahtsite turule jõuda ja siin te nüüd olete. Teadsin, et teisipäeva hommikul on Birgu keskel turg. Aga et asi nii on, et isegi buss sõidab selle pärast teist marsruuti pidi, see oli tõesti üllatus. Usaldasin siis oma sisetunnet ja vaistu ning hakkasin astuma. Seekord jälle ei pidanud pettuma. Kümnekonna minuti pärast oli juba tuttavates kohtades ja edasi tööle.

Joe püüdis kohe mulle uuesti selgitada, miks ta eile grupiga nii käitus. Mina aga temale vastu, et ei ole minu asi kuidas nemad siin ekskursioone läbi viivad. Minul on huvitav kõrvalt jälgida ja uusi kogemusi saada. Enne lõunat tuli tassida pühapäevase ürituse jaoks kohale toodud mööblit. Aga praktiliselt terve päeva tegelesin enda märkmetega kindluse kohta. Uurisin ja tegin täpsustavaid märkmeid. Daniel aitas saada kontakti raamatu „Minu Malta“ autoriga Ingrid Eomoisiga. Kirjutasin küll talle e-maili, aga vastust siiani pole. Näis mis saab.

Õhtul külastasin Malta klassikaliste autode muuseumi (Malta Classic Car Museum https://www.classiccarsmalta.com/). Olin väga rahul, et selle käigu ette võtsin. Suurtele poistele meeldivad sellised asjad. Tegin üle viiekümne pildi. Soovitan kõigile autohuvilistel vägagi läbi astuda ja kaeda. Pilet 10€ aga on seda igati väärt, kui veel arvestada, et tegu on täiesti eramuuseumiga. Samas on ka väike töökoda, kus siis järgmist eksponaati ette valmistati. Ning mis veel huvitav oli see, et kaks autot olid siltidega müüa. Nii, et kui rahakott lubab, võid ka sealt auto osta.

ÜHETEISTKÜMNES PÄEV (15.05.2019 kolmapäev)

Hommikul asusin teele veidi hiljem, sest oli plaanis külastada Inkvisiitorite Paleed (The Inquisitor’s Palace vaata siit: https://en.wikipedia.org/wiki/Inquisitor%27s_Palace). Koht on Heritage Malta omandis ja hallata. Jälle üks korralikult renoveeritud ja hästi ülesehitatud näitus. Informatiivne ning natuke isegi rusuv oma ajaloolise iseloomu pärast.

Peale palee külastust avanes võimalus käia ka Püha Lawrence Kirikus. Kui õhtul hotelli olen läinud, siis ikka sellest kirikust mööda. Ja siis on see juba suletud. Nii, et kindlasti sisse. Jällegi tüüpiline katoliiklik kirik – uhked maalid, pühapildid ja kaunistused igal pool. Kuid siiski väga kaunis.

Kiriku kõrval asus väike pood/muuseum. Selle peremees, kui oli kuulnud, et olen Eestist ja giidi praktikal hakkas mulle kohe kõike näitama ja seletama. Ausalt öeldes oli väga tark vana ning oli ka mida näidata. Näiteks rüütelkonna pealiku müts ja mõõk, sellest ajast kui toimus suur piiramine Türgi vägede poolt. Ta rääkis ka huvitava fakti ajaloost, kuidas Malta oli kaardimängus omanikku vahetanud. Jälle uus teadmine. Meheke sattus nii hoogu, et ei tahtnud mind kuidagi ära lasta.

Õhtupoole oli õpilaste grupp Itaaliast. Giidiks Daniel. Need lapsed olid vägagi huvitatud ja kuulasid tähelepanuga.

KAHETEISTKÜMNES PÄEV (16.05.2019 neljapäev)

Hommikul suundusin Fort St. Elmo’sse. See asub Valletta tipus. Jällegi suur ja võimas ehitis. Siin asub ka üks paljudest Sõjamuuseumidest. Hea väljapanek. Eriti II maailmasõja osa. Siin sai veedetud pea-aegu lõunani. Tagasi oma kodufordis, kus toimus kohtumine inimestega, kes esindasid sellist purjetamise üritust nagu Rolex Middle Sea Race. Kohtumise tulemusena lepiti kokku, et sügisel toimub avamine just Fort St.Angelos. (vaata seda You Tubest: Rolex Middle Sea Race 2018 – Film– The Spirit of Yachting).

Õhtul käisin veel kohalikus šokolaaditehases. Teevad kohapeal Belgia šokolaadist erinevaid hõrgutisi. Tore koht ja kohustuslik ühele tõelisele šokohoolikule. Daniel soovitas ka minu hotelli kandis ühte pubi. Pidi hea õlle valik olema. Läksingi. Ei valetanud. Sain proovida Malta ainsa käsitööõlle pruulikoja toodangut. Pruulikoda asub küll täpsemalt öeldes Gozol. Väga hea toodang. Sellisest just puudust tundsingi. Ilus lõpetus päevale.

KOLMETEISTKÜMNES PÄEV (17.05.2019 reede)

Pidime hommikul minema Danieliga kindluse nn. kolmandale tasandile. See kuulub siiani rüütelkonnale. Nende peamine residents asub Roomas, aga siin on neil samuti eluruumid. Peale jutuajamist kohaliku koduabilisega, selgus et ringkäik jääb ära. Härra olevat tujust ära ning ei taha kedagi näha. Seekord siis nii, kahju. Jääb loota, et järgmise nädala jooksul saan siiski üleval ära käia. Põnev oleks näha tänapäeval nii iidsete traditsioonidega inimeste eluruume. Lootus sureb viimasena.

Ees ootas juba järgmine Heritage Malta objekti külastus. Seekord Ghar Dalam koobas ja muuseum (vaata siit: https://en.wikipedia.org/wiki/G%C4%A7ar_Dalam). Tegu on Malta kõige vanema muuseumiga. Vanema selles mõttes, et selle ekspositsioonis on kõige vanemad asjad. Koobas ise on tekkinud umbes 200 000 aastat tagasi. Ja sellest on leitud selliste loomade luid nagu elevant, jõehobu, hirv jne. See näitab, et kunagi oli Malta maismaa osa ja ilmselt ühendas Euroopat Aafrikaga. Koobas ise asub 15 meetrit allpool merepinda ja on 144 meetrit sügav. Arvatavalt on tegu kunagise jõesängiga.

Muuseumis on eksponeeritud luud ja muud leiud, mis on tulnud väljakaevamiste käigus.

Jällegi väga põnev ja omapärane koht. Veel oli siin hea see, et teeraja ääres mis viis koopani, olid tekstidega äramärgitud erinevad taimed. Meile põhjamaalastele nii vajalik, kui tahad teada midagi siinsest loodusest.

Saabusime tagasi Fort’i ja teel kontorisse kuulsin eesti keelt. Jah tõsi mis tõsi. Pakkusin kolmele Pärnu Kutsehariduskeskuse õpetajale kohe välja, et teen neile väikese ekskursiooni. Kahjuks oli nende aeg piiratud ja sellepärast tegin lühidalt. Umbes 20 minutit 50 asemel. Aga ikkagi minu esimene etteaste ja veel kellele - õppejõududele. Nemad igal juhul jäid rahule ja minul oli tõesti hea meel, et sain teha tõelise üllatuse meie külalistele Eestist.

Õhtupoole võtsime veidi vabamalt. Istusime ja ajasime teiste töötajatega niisama juttu.  Elust Eestis ning Maltal. Mul oli ikkagi sünnipäev.

NELJATEISTKÜMNES PÄEV (18.05.2019 laupäev)

Ilm sombune, aga ees ootavad Mdina (endine pealinn)  ja Had Dingli kaljud. Liikluses on tunda, et puhkepäev, aga sellegi poolest buss hilineb traditsioonilised kümmekond minutit. Lõpuks avaneb vaade Mdina müüridele mäe otsas. Võimas.

Linn ise on kitsaste tänavatega endine kindluslinn. Peaväljakul Malta kõige tähtsam kirik, mis on pühendatud Pühale Paulusele - Metropolitan Cathedral of Malta (vaata siit: https://www.metropolitanchapter.com/ ja  https://en.wikipedia.org/wiki/St._Paul%27s_Cathedral,_Mdina). Katedraali kõrval asub ka Malta Peapiiskopi residents. Ostetud piletiga (10€ täiskasvanu/ 8€ õpilane) sain külastada muuseumi, kus on väga huvitav väljapanek hõbedast esemetest ja müntidest. Ütlen nii, et numismaatikule täiesti kindlasti kohustuslik paik. Mündid algavad foiniiklastest, edasi rooma aeg ja kreeka aeg kuni tänapäeva välja. Maltal käibel olnud mündid on esindatud küll vist täielikult, sest patrooniks on Malta Riigipank. Kaks saalitäit väga huvitavat väljapanekut. Sama piletiga sain külastada ka hetkel avatud näituseid. Esimene kandis nime „Muusika Maltal eelajaloost kuni vinüülini“. Jällegi hea ja hariv. Ning sellele veel lisaks veel Albrecht Düreri originaalloomingu näitust. See viimane oli minu jaoks täiesti uskumatu, et sellise meistri teoseid sai näha.

Lõpetuseks sai sama piletiga sisse ka Katedraali. Jällegi omaselt siinsetele pühakodadele hästi kaunis sisekujundus, palju kulda ja karda. Samas on kõik väga pühalik. Inimesed, kes ei põlga kirikutes käimist võivad vabalt selle raha välja anda ja elamus on garanteeritud. Katedraalist väljudes olid linnatänavad rahvast tulvil. Aga samas on sellele linnale antud hüüdnimi Vaikne Linn, mis vastab tõele. Asi on selles, et siin on küll autosid, aga siiski on väga rahulik ja vaikne. Ainult hobuse kapjade klõbin kõlab maja seintelt vastu. Hobukaarikud nimelt sõidutavad turiste. Võrreldes kogu selle meluga, mis on väljaspool linnamüüre on siin täielik rahu. Aga tänavad on nii eksitavad, et andis kohe väljapääsu otsida. Ja üks huvitav asi veel. Nimelt on Mdina, mis oli omal ajal nn. ülalinn ja Rabat, mis oli all-linn, siis nende vahel on vägagi ilus park. Malta mõistes lausa mets.

Edasi bussi ja kaljude suunas teele. Had Dingli kaljud on Malta kõige kõrgem koht, umbes 300 m üle merepinna. Kohale tuli jalutada umbes kilomeeter. Väljas oli selline veidi sudune ja väga tuuline. Aga soe. Tänu sudule ei näinud kuigi kaugele merele, aga kaljud muidugi on võimsad. Õnneks oli bussipeatus kohe sealsamas, nii et pildistatud ja saaks kohe bussi peale. Aga siin on ikkagi laupäev ja see et bussiaeg on tahvli peale kirjutatud, ei tähenda seda, et buss tuleb. Pool tundi juba ajast üle, hakkasin siis jala tagasi astuma. Jõudsin kaks peatusevahet maha käia, siis jõudis ka buss mulle järele. Nii see eluke siin Maltal käib.

VIIETEISTKÜMNES PÄEV (19.05.219 pühapäev)

Hommikul, bussipeatuses oli kohe näha, et on pühapäev. Ka buss tuli enam-vähem õigeaegselt. Ummikuid polnud ja sõit laabus vägagi kiiresti. Plaanis oli minna Fort’i, sest seal pidi toimuma temaatiline etendus. Enne seda aga külastasin veel pühapäevast täikat. See oli küll täiesti analoogne meie vanakraamiturgudele. Järelikult on asju, mis maailma mõlemas servas on ühesugused.

Jalutades linnuse poole sai veidi räägitud kohalikust elust ja ajaloost ühele Austraalia vanapaarile. Võib öelda, et tegelesin giidi tööga ja ette rutates võin tõdeda, et kohtusin nendega veel ka fordis ja rääkisin ka seal. Aga fordis olid need etendust läbiviivad inimesed juba kohal ning kenasti temaatiliselt riides. Küsisin, millal pihta hakkate. Vastus oli väga umbkaudne. Olgu. Minul aega on ja ootan ära. Aga võta näpust. Kaks tundi möödas, nemad ei tee väljagi, et pihta hakata. Kella üheks sai juba minul villand ja tulin tulema. Täna oli ka väga soe, arvan et üle 25 kraadi. Nii, et näitemäng jäi nägemata.

Aga peamine oli veel ees. Olin eelmisel päeval natuke kaarti uurinud ja leidnud ühe ostukeskuse. Mõtlesin, et lähen ja vaatan ka selle üle. Kultuurile ja ajaloole vahelduseks. Ootan bussi. Ei tule. Ja siis 20 minutit hiljem sõidab ette. Ja seda keskjaamas. Astun ainukesena bussi ja teele. Liiklus väike, juht annab päris kõvasti tuld. Ning niimoodi ma siis sõitsingi täiesti üksi selle liini algusest lõpuni. Kilomeetreid ei tea, aga ajaliselt umbes 20-25 minutit. Kujutage ette, keset päeva Maltal ja täiesti üksinda liin algusest lõpuni. Kuninglik!!

Ning veel üks teadmine juures. Nimelt pühapäeva peale ei tasu šoppamist sättida sellel lihtsal põhjusel, et poed on kinni. Vähemalt Tas-Sliema ostukeskuses. Avatud olid ainult väikesed suveniiripoed, tillukesed toidupoed ja toidukohad. Aga need on nagunii igal pool avatud ja ühetaolise kaubaga. Hotelli sai sõidetud idapoolset rannajoont pidi. Siin on väga ilus sõita ja ka tee on neljarealine 2+2. Lahe.

KUUETEISTKÜMNES PÄEV (20.05.2019 esmaspäev)

Tänane hommik tõi jälle uue rekordi kehvas mõttes. Hotellist astusin välja täpselt kell 6 ja kindluses olin kümme enne üheksat. Kaks tundi ja viiskümmend minutit.

Terve päeva veetsin arvuti taga, sest tegin Fort St Angelo flaieri tõlget eesti keelde. Sain valmis. Nüüd on olemas võimalus, et mingil ajal on see olemas siin ka meie emakeeles. Tore ju oleks.

SEITEMETEISTKÜMNES PÄEV (21.05.2019 teisipäev)

Külastasin hommikupoole kahte väga suurepärast templit Hagar Qim ja Mnajdra (vaata siit: https://en.wikipedia.org/wiki/%C4%A6a%C4%A1ar_Qim ja https://en.wikipedia.org/wiki/Mnajdra) Tegemist on jälle Malta Heritage’le kuuluvate objektidega. Mõlemad kompleksid on suurepärased ja väga hästi korrastatud. Välismõjude eest on templid kaetud suurte varikatustega. Ka ümbrus on ilus. Väga hästi on näha Malta loodust. Avaneb suurepärane vaade merele. Need templid on kindlasti sellised asjad ilma mida nägemata ei tohi Maltalt ära minna. Esiteks see ajalugu mis nende templite taga on ja teiseks on loodus.

Samas pole kaugel Blue Grotto. Seda reisi võikski läbida järgmiselt. Võtta Vallettast buss nr74. Kui on soov vaadata merelt üle see uhke kaljukoobas SinineGrotto, kohaliku nimega Il-Hnejja, sõitagi sinnani. Siis hakata tagasi liikuma nr.201 (suunaga Rabat). Vaadata üle templid. Jälle sama numbriga bussi ja Dingli kaljude juurde. Kuna buss käib umbes tunnise vaheajaga, siis jääb parajalt aega vaadete nautimiseks ja pildistamiseks. Sama numbriga buss viib edasi Rabatisse/Mdinasse. See ilmselt võtab küll terve päeva, aga samas saab selle suuna vaatamisväärsused kõik üle kaeda.

KAHEKSATEISTKÜMNES PÄEV (22.05.2019 kolmapäev)

Hommikul Vallettasse. Kõigepealt Arheoloogia Muuseum. Väga hästi sisustatud. Ja lõpuks sai ära nähtud kaks kõige kuulsamat Malta ajaloolist leidu, need kaks kujukest on „Magav naine“ ja „Malta Veenus“. Kaks tundi läks lennates. Järgmisena Relvapalat ja Valitsusruumid. Need kaks asuvad samas hoones. Viimases olid küll väga paljud ruumid suletud renoveerimiseks. Aga isegi avatud toad ja saalid andsid väga hea ettekujutuse sellest suursugususest, mida rüütlite aeg kujutas. Relvapalat oli täis lugematul hulgal raudrüüsid ja tolle aja relvi. Kuid eriti uhked olid Suur Meistrite raudrüüd. Ehitud väga peene käsitööga.

Peale lõunat oli kokku lepitud kohtumine raamatu „Minu Malta“ autori Ingrid Eomoisaga. Lubasin talle ja tema perele teha väikese tuuri kindluses. Kui nad kohale jõudsid, siis leppisime kokku, et ringkäik saab olema inglise keeles. Sest kaasas oli Ingridi abikaasa, maltalane ja tema õetütre peigmees, hollandlane. Ekskursioon läks edukalt, inimesed jäid rahule ja isegi nende, kui kohalike jaoks, oli midagi uut ja huvitavat minu jutus.

ÜHEKSATEISTKÜMNES PÄEV (23.05.2019 neljapäev)

Otsustasime Danieliga, et peaksin veelkord külastama Gozot, sest eelmine kord oli vihmane ja palju asju jäi nägemata. Peamiselt just Tsitadellis, kus asuvad neli Heritage Malta hallatavat muuseumi. Loodusmuuseum, Koduloomuuseum, Vana vangla ja Ajaloomuuseum. Eriti meeldisid esimesed kaks. Loodusmuuseumis oli välja pandud väike Malta lipp, mis käis Apollo 11 meeskonnaga Kuul ja tagasi. Koduloomuuseum andis väga hea pildi kohalike elust minevikus. Vangla oli oma olemuselt küllalt masendav. Aga huvitav fakt jällegi, et isegi Suur Meister Jean Parisot de Valette, hilisem Valletta rajaja, oli siin vanglas lühikest aega.

Päeva teise poole veetsin saarel ringi vaadates. Ja siis külastasin ka Gozo ainsat käsitööõlle pruulikoda Lord Chambray. (https://www.lordchambray.com.mt/) Oli väga tore ringkäik koos õlle mekkimisega. Hea oli üle tüki aja proovida päris õlut. See kohaliku suurtootja toodang pole ka halb, aga sellel ei ole mingit iseloomu. Pudelite sildid on erinevad, aga maitse on praktiliselt sama. Vaata ka neid: http://thebrew.com.mt/ ja http://craftbeerfestival.mt/

KAHEKÜMNES PÄEV (24.05.2019 reede)

Hommikul juhtus midagi väga erilist. Esimene buss, mis tuli, peatus ja võttis inimesed peale. Ka Vallettas sain peale paari minutilist ootamist järgmisele bussile. Nii et kell 7.20 olin juba Fort’is. Kindlasti rekord. Kohapeal oli järgmine üllatus. Kui tavaliselt hakkab meeskond kogunema kella poole üheksa paiku, siis täna käis töö täie hooga. Selgus, et kõigepealt toimub üks seminar (140 inimest). Sellepärast sagisid toitlustusega tegelevad inimesed. Teiseks oli kohal kraana, mis tõstis kaupa üle kaitsemüüride kindluse sisemusse. Selgus, et homme, laupäeval, toimub Fort St. Angelos pulm. Pidu pidi olema tagasihoidlik, ainult 275 inimest. Malta mõistes olevat see väga väike pulm. Tavaliselt olevat külalisi 500 – 600 ringis. Ja kolmandaks olid ametis kohalikud remondimehed. Nemad tassisid üles kolmandale tasemele laevamasti. See oli ühe suure tormiga maha murdunud ja nüüd toodi restaureerimisest tagasi. Tänu sellel sain ära käia ja vaadata ka  Malta ainsa rüütli residentsi. Ilus ja korralik koht. Ilus aed, kabel ja eluruumid.

Päev möödus päris toimekalt. Oli asjade tassimist, abistamist seal kus vaja, nii et aeg möödus ruttu. Täna oli ka selline lugu, et kindlusesse tuli üks eestlastest paar. Vastuvõtust siis helistati, et Aivar tule ja räägi neile. Läksin vastu. Aga oma otsekohesusega hirmutasin nad vist ära. Ja nagu ikka eestlastele kohane – ei, ei. Suur tänu, aga me püüame siin ise ringi vaadata. Kui nii, siis nii. Mul on veidi raske aru saada sellistest inimestest, kellele pakutakse Euroopa teises otsas tasuta objekti tutvustust ja siis öelda ei tänan, ei soovi. Aga eks me olemegi erinevad ja öeldakse ju, et erinevus rikastab.

Hüvasti jätsime väga südamlikult. Mälestuseks särk Fort St.Angelo kirjaga ja kohalik vein. Kolleegid ei olnud heade sõnadega kitsid. Öeldi, et jää aga meile tööle. Ma olevat piisavalt hea juba ja meeskond võtaks mind heameelega oma liikmeks. Ka mina olin nendega rahul, kõik olid väga abivalmid. Kõige rohkem Malta ajaloo kohta õpetas mind Joe. Tema teadmised olid ka väga põhjalikud. Ja kõige rohkem aitas mind Daniel, kes hoolitses selle eest, et mul oleks kõikidesse vaatamisväärsustesse vaba sissepääs. Ning et kõik probleemid ja mured, mis tekkisid, saaks lahendatud. Praktika juhendaja suure algustähega.

KAHEKÜMNE ESIMENE PÄEV (25.05.2019 laupäev)

Päev puhkuseks kõigest sellest tihedast elust. Lennuk läheb pühapäeva varahommikul 6:30. Sellepärast pean lennujaama minema juba laupäeva õhtul. Bussid lähevad kell 22:20 ja 22:52. Otsustan esimese kasuks, sest siiamaani olen kogenud, et ei saa seda bussiliiklust siin väga usaldada. Nii on mul üks tagavara võimalus. Muidugi oleks võimalus ka takso võtta, aga see maksab 25€. Sellepärast proovin siiski ühistransporti. Ja oh üllatust, buss on kohal 22:21. Õhtu, liiklus pole eriti tihe ja reisijaid on väga vähe. Aga siiski kulub lennujaama jõudmiseks 55 minutit. Marsruut on tehtud nii, et buss sõidab vist pool Maltat läbi. Igatahes saan boonusena näha öist valgustatud Mdina kindlust. Nii, et olematu liiklusega praktiliselt tund, mis siis veel päeval. Seda peab kindlasti arvestama lennujaama jõudmiseks õigel ajal. Nii, et öö veedan lennujaamas. Ongi hea, saan oma kirjatüki ilusti kokku võtta ja ära lõpetada.

 

KOKKUVÕTE

Topaz Hotel.

 Tuba normaalne. Mööbel pole küll eriti moodne, aga mis siis sellest. Pea-asi, et voodi oleks mugav. Ja on. Vann + dušš. Vannitoas olemas võimalus pesukuivatamiseks. Toas külmik, telekas, keedukann, föön. Isegi europistikud 2 tk. Rõdu. Hotellis on baar ja restoran. Bassein koos päevitustoolidega. Hea on veel see, et hotelli ukse ees peatub Hop on/Hop off buss.

Asukoha miinus on see, et asub pealinnast Malta mõistes kaugel. Umbes tund sõitu. Aga rand (mitte päevitamiseks ja ujumiseks) on 7-8 minutit jala. Lähedal on automuuseum, akvaarium, laevasõidu pakkujad. Siia poole jäävad ka Gozole minek, Popeye küla, Golden Bay rand. Muidugi nendeni jõudmiseks tuleb ikkagi kasutada transporti. Aga huviväärsused on enamus kätte saadavad ja nähtavad kasutades Hop on/Hop off bussi. Lihtne on ka lennujaamast kohale jõuda. Bussiga X1 peatusesse Kennedy ja bussiga X3 peatusesse Wileg. Mõlemast jääb astuda umbes 6-7 minutit.

Kindlasti soovitan kaaluda ühe võimalusena.

Kohalikud inimesed.

Sõbralikud, viisakad ja abivalmid. Kõigiga saab suhelda inglise keeles. Malta enda keel on segu araabia, itaalia, inglise keelest. Aga ikkagi täiesti erinev neist ja praktiliselt arusaamatu.  Kindlasti kuumema verega kui meie ja seega kärarikkamad. Eriti kui neid on mitu, siis nad vestlevad sinuga kõik korraga ja jälgimisega on raskusi. Tegelikult on ka siin tunda kerget vastumeelsust sisserännanute suhtes. Samas teevad need sisserändajad just raskemaid ja mustemaid töid. Kes selle siis muidu ära teeks?

Liiklus.

Vägagi kohutav. Kuid samas on selles segaduses mingi oma korrapära ja viisakus. Kindlasti ei soovita autot rentida. Esiteks liiklus on vasakpoolne. Linnatänavad väga kitsad ja pargitud autosid täis. Nii et parkimise probleem on kindlasti. Liiklusmärgid ja viidad on vägagi segased. Ummikud. Ja siis ei ole vahet, kas oled autos või bussis. Seisad ja sõidad törts haaval edasi nagunii. Sellepärast soovitan bussi. Muidugi jäävad veel kaherattalised sõidukid. Jalgratta rent on täiesti olemas, aga see peaks küll enesetapja olema, kes siin jalgratast tahaks kasutada. Kord rääkisin bussipeatuses ühe hollandlasega. Ta ütles, et kodumaal ta võtaks ratta ja oleks paarikümne minutiga need 20km läbi vändanud. Aga siin ei olevat ta isegi mõelnud ratta selga istumisest. Jääb veel mootorratas. See oleks küll vist kõige õigem vahend liikumiseks. Ja neid ka laenutatakse, aga see pole minule. Viimane kord sõitsin mootorrattaga vist 25 aastat tagasi ja siin küll proovida jälle ei taha.

Bussid väljuvad otse lennujaama eest. Millegipärast Google Maps seda ei näita ja sellest ka minu saabumise järgne eksitus. Maps saadab eemalolevatesse peatustesse, aga seda pole vaja teha. Enne on tarvis uurida veidi kaarti paberil (soovitan kaasas kanda bussimarsruutide oma) või infotahvlil ja leida see suund kuhu vaja minna. Näiteks Valletta bussX4 või Cirkewwa bussX1 (Gozole sõitvate praamide sadam) või Buggiba bussX3 (St Pauli rand, see kant kus on hotell Topaz). Siiski ilmselt kõiki suundasid siit valida ei saa ja siis on kõige targem sõita Vallettasse. Suund on kirjutatud bussipeatuse märgile bussiliinide alla. Kui suund valitud peab selgeks tegema missugune peatus on õige. Nüüd bussi. Bussis on tabloo, kus jookseb info. Üldiselt on see õige, kuigi olen näinud ka selliseid, kus info on kokku jooksnud ja paneb segast. Tabloo näitab bussi registreerimise numbrit (huvitav milleks selline info). Route ja number selle taga näitab marsruudi numbrit. Ja siis jookseb peatuse nimi ning suuna nimi. Algul võib tunduda veidi segane, aga päeva või kahega saab selgeks. Ja siis on sellest kindlasti abi. Bussid on küllaltki uued, puhtad ja konditsioneerid töötavad. Aga kindlasti ei saabu buss sellel ajal mis on kirjas peatuse info tahvlil. Kannatust küll ta tuleb. Ning see et buss tuleb õigeaegselt on väga suur ime.

Söök ja jook.

Süüa saab osta küll iga nurga pealt. Lugematu arv söögikohti pakub valikut igale maitsele. Kindlasti tasuks proovida kohalikku pirukat pastizzi’t mida müüakse pastizzeeriates. See on lehttainast pirukas täidiseks kohupiim või hernepüree. Nägin ka šokolaadi ning anšoovisega täidetud pastizzi’t aga need on siiski erandid. Proovida võiks ka mereande ja kala. Ning kohalikust küülikust valmistatud roogasid. Huvitav jook on „Kinnie“, kohalik karastusjook. Kraanivesi joogiks ei kõlba, sest seda destilleeritakse mereveest ja lisatakse kloori.   Sellepärast tuleb kogu joogivesi osta poest. Vähemalt kohalikud teevad nii ja soovitasid ka minul teha.

Loodus.

Loodus on kidur meie mõistes. Puid on (männid, palmid ja teised) aga metsa kui sellist siiski pole. Samas on linnadest väljaspool haritav maa ja põllulapid erinevate viljadega. Kõige kuulsam vili on kartul, mis on ka Malta suurim ekspordi artikkel. Ja muidugi need merevaated on võrratud.

Ajalugu.

Seda on siin niipalju, et lausa sisse võib hingata ajaloo hõngu. Siin on 5000 aasta vanuseid templeid, rooma aegseid varemeid, araablaste valitsemise aega meenutavaid kindluseid ja muidugi rüütlid. Malta Ordu. Ning kindlasti brittide aeg. Siin puhates tulebki teha kompromiss rannapuhkuse ja kultuuri/ajaloo puhkuse vahel. Eks igaüks ise valib vastavalt oma huvidele ja soovidele. Mina pühendusin seekord täielikult ajaloole ja kultuurile. Randadest ei tea midagi, peale selle, et on kohti kus saab käia päevitamas ja ujumas. On kohti kus saab käia sukeldumas. Aga enamus mereäärt on kivised ja rannamõnude jaoks sobimatud. Kohalikud ise ütlesid, et parim aeg saarte külastuseks ongi mai ja september. Siis pole nii kuum. Minu siin oleku ajal oli küll ilm täpselt nagu meie suvel. Temperatuur päeval +20 kuni +25. Öösel umbes +15. Paar päeva sadas ka vihma. Nii, et täitsa talutav ja kodune.

Kas tahaks siia tagasi? Igatahes. Võtaks kaasa oma pere ja naudiks Maltat.

Nii et, TERE TULEMAST MALTALE!!

 

Aivar Jahu
Võrumaa Kutsehariduskeskuse giidikursuse äsjalõpetanud õpilane

ESIMENE PÄEV (05.05.2019 pühapäev)

Kõige esimene pilt lennukiaknast mida näen Maltast on kõrged rannakaljud ja kohe ongi maandumine. Malta saar on ju nii väike 246km², Gozo 67km² ja kogu saarestik kokku 316km² Võrdluseks meie Muhu saar on 198km² ja Vormsi 98km².

Lennukist väljudes tervitas väga tugev tuul, aga õnneks suhteliselt soe. Ja hakkas pihta. Tahtsin osta kuupiletit. Netis kirjutas, et maksab 22€ üliõpilasele või 29€ täiskasvanule. Selgus, et selliseid siin ei müüda vaid need oleks pidanud neti kaudu ette tellima. Kõik pilt peale ja puha. Tuli osta nädala pilet 21€. Nii, et kolm nädalat siin kokku 63€. Aga mis teha.

Olin Google mapsist endale välja kirjutanud bussi marsruudid. Aga see asi on esmatulijale nii segane, et mitte midagi polnud sellest kasu. Uurisin siis natuke asja ja leidsin bussi, mis tundus õige olevat. Aga võta näpust. Pidin ühel hetkel välja kobima ja uut bussipeatust otsima. Siin siis ootasin oma 40 minutit ja saingi bussile mis mind viis Valletta peajaama. Siin jälle parajalt ootamist. Uus buss ja tunnike sõitu, kuigi vahemaa oli umbes 16 km. Nii, et hotelli jõudmiseks kulus üle kolme tunni. Ja seda saarel, kus kõige pikem vahemaa ühest otsast teise, õigemini loodest kagusse on umbes 30 km. Hotelli kohale jõudes olin nii väsinud ja tülpinud, et ei viitsinud enam midagi ette võtta. Kuigi olin oma peas pidanud plaani juba õhtul saarel ringi vaadata ja otsida üles minu sihtkoht Fort St. Angelo. Käisin ainult peatuses bussi aegu pildistamas, et hommikul oleks hea teada, millal teele asuda.

Aga hotell (Hotel Topaz) on hea, toad hästi sisustatud (külmik, telekas, keedukann, föön, vannituba vanniga) ja mugavad. Isegi tavaeuroopa pistikupesad on seinas.  Julgen soovitada kui tulla puhkama ja ei põlga ära mõnda pikemat bussisõitu. Autot siin rentida ei tasu, sest ummikud on ikkagi, liiklus teisesuunaline, täiesti arusaamatute viitadega ja kohutava stiiliga. Enamus autosid on pisikesed näit. Toyota Yaris, Opel Corsa jne. Nii, et parem võtta päris seljakott ja loksuda bussis. Bussid on küllaltki uued ja kui ei ole tipptund, siis saab ka istuda.

TEINE PÄEV  (06.05.2019 esmaspäev)

 Seadsin ennast varakult minekule (äratus 5.30 ja hotellist umbes 6.05 välja). Peatusse astuda 3-4 minutit. Buss pidi peatuses olema 6.11. Aeg läks, aga mida ei ole - see oli buss. Lõpuks ometi nägin bussi, kell 6.22. Ja oh üllatust, buss sõitis peatusest lihtsalt mööda, seda tegi ka järgmine buss. Kolmas siiski peatus, surusime ennast nagu kilud karpi ja edasi. Nüüd sain aru, et kui buss on täis, siis juht lihtsalt ei peatu. No olgu, kui nii, siis nii. Ja algas see lõputuna näiv loksumine. Peatusi suhteliselt tihedalt, sest oli ikka ka väljujaid. Ja samas ka hommikused ummikud. Kui saarel on umbes 400 000 elanikku, siis autosid on kindlasti kolm korda rohkem, vähemalt tundub nii. Lõpuks ometi bussijaamas Vallettas, siin jälle ootamine ja seejärel juba bussile, mis viis Birgu linna, kus asub Fort St. Angelo.

Kindlusesse jõudsin umbes 8.30 (kaks ja pool tundi ning 20km) - SICK!!! Aga õnneks ma ei olnud hiljaks jäänud, sest töötajad hakkasid ka umbes samal ajal kohale jõudma. Igal juhul olin mina esimene, sest alumine värav oli veel lukus ja valvuri tädi lasi mind peale kella helistamist sisse.

Paar tundi ootasin oma mentori Danieli saabumist, oli teine mingil koosolekul. Daniel tegi väikese, õigem oleks muidugi öelda suure ringkäigu, sest kindlus on väga suur oma territooriumilt. Ja väga uhke. Renoveeritud 2007 – 2017. Raha kulus 13 miljonit €. Aga tundub, et iga sent on läinud asja ette, sest sellised ajaloolised mälestusmärgid peavadki korras olema. Käisime veel Heritage Malta peakorteris, kus Daniel tutvustas mind muidugi igaühele, kellega ta pidi asju ajama. Toredad inimesed, aga Eestist ei tea mitte tuhkagi. No ilmselt ei tea ka enamus eestlasi Maltast midagi, kuigi siia ikkagi käiakse reisimas. Aga ütleme et üks-üks. Vaata siit: https://en.wikipedia.org/wiki/Heritage_Malta ja http://heritagemalta.org/

Hiljem vaatasin veel üksinda kindluses ringi ning oligi päev õhtus. Jälle paar tundi lõbusalt bussireisi ja hotelli.

KOLMAS PÄEV (07.05.2019 teisipäev)

Hommikul tegime ettevalmistusi väga suure koolilaste grupi saabumiseks. Kui lapsed kohal jagati nad kahte ossa. Üks osa malta keelne ja teine inglise keelne. Viimast juhtis Daniel. Ja mina olin tema töövari. Päris hea kogemus näha Malta õpetajate tööd lastega. Ja tänu sellele, et grupp oli inglise keelne sain ma ise ka väga palju targemaks. Sildid ja ekspositsioon on üks asi ja kui inimene räägib nendest asjadest on asi hoopis teine.

Peale lõunat oli üks Erasmus+ projekti grupp. Rahvusvaheline ja inglise keelne. Ekskursiooni viis läbi teine giid Joe. Hoopis teistmoodi ülesehitus, palju rohkem aastaarve ja kuivi fakte. Kindlasti informatiivsem, aga kas see kõik ka meelde jääb, on iseasi.

NELJAS PÄEV (08.05.2019 kolmapäev)

Hommikul Fort’i. Oodata oli ühte gruppi ja tuli teha ettevalmistusi järgmisel päeval aset leidva koosoleku tarvis. Tõstsime kohale lauad, laudadele nõud, paigaldasime vajaliku arvu toole ja tegime muud vajalikku. Siin on nii, et kõik teevad kõike. Kui vaja siis koristatakse, kui vaja siis ollakse giid või minnakse kohvikusse leti taha.

 Peale lõunat saabus täiskasvanute grupp. Saatsin jälle kohalikku giidi, aga kuna grupp oli malta keelne, siis aru ei saanud midagi. Siiski oli huvitav jälgida, kuidas käitub ja mida teeb malta giid.

Veel natuke erinevaid toimetusi ja päev jälle õhtus. Selle igava ja veniva bussisõiduga hakkan juba harjuma. Bussid on suhteliselt uued ja konditsioneerid töötavad, nii et isegi hea on istuda jahedas bussis ja jälgida seda mingis mõttes korraldatud kaoses toimuvat liiklust.

VIIES PÄEV (09.05.2019 neljapäev)

Hommikul külastasin St. John’i katedraali. Teadmiseks: avatud tööpäevadel 9:30 – 16:30 (viimane sissepääs kell 16:00), laupäeval 9:30 – 12:30, pühapäeval ja riigipühadel suletud. Pileti hinnad 10€ täiskasvanu, 7,50€ ISIC kaardi omanikele ja pensionäridele ning alla 12aastastele lastele on sissepääs tasuta. Kuna tegemist on pühamuga, siis palutakse ka riietust omada vastavat ja seljakotte kanda kõhu peal. Välguga pildistamine on keelatud. Kogu info on siin: https://www.stjohnscocathedral.com/

Mina jõudsin kohale umbes 20 minutit enne avamist, aga juba olid esimesed inimesed järjekorras. Tasubki minna täitsa alguseks, sest siis pole järjekord veel väga pikk. Katedraal on tõesti võimas. Mitmed löövid erinevate maade rüütlitele pühendatud. Ja minu jaoks kõige muljetavaldavamad kaks Caravaggio maali. Külastajale antakse audiogiid, mida soovitan kindlasti kuulata ennast huvitava objekti juures. Saab väga hea pildi objektist. See katedraal on kindlasti üks nendest objektidest, mida soovitan külastada. Kuigi siin on erinevaid kirikuid ja katedraale väga palju, siis see on minu arvates kõige rohkem muljet avaldanud. Vähemalt nende seast, mida minul õnnestus külastada. Ja aega tasub varuda 1,5 – 2 tundi. Siis jõuab rahulikult ringi vaadata. Kindlasti peab arvestama sellega, et rahvast on väga palju.

Katedraalis käidud suundusin jälle Fort’i. Siin nagu ikka mõned abitööd, grupi saatmine (grupp koosnes koosolekust osavõtjatest) ja omal käel ringiliikumine ning tutvumine väljapanekuga.

Koju minnes otsustasin külastada Lidl’i poodi. Ausalt öeldes oli villand nendest väikestest poekestest kus kogu valik on suhteliselt ühekülgne ja tahtsin osta korraga veidi rohkem ning soodsamalt toidukraami. Leidsin Google mapsist kõige sobivama ja jälle bussi. Umbes tunnike loksumist ja olingi kohal. Aga tasus tulemist, sest pood oli täpselt selline nagu arvasin. Suur valik ja hinnad soodsad. Ostud tehtud, jälle bussi peale. Nüüd andis teist päris pikalt oodata ja siis veel ka pool tundi sõitu. Kuna olen sellega juba harjunud, siis võtsin asja rahulikult.

KUUES PÄEV (10.05.2019 reede)

Hommikul tehti mulle ülesandeks sisestada arvutisse külalisteraamatus olevaid arvustusi. Tüütu ja igav töö, aga mis vaja see vaja.

Enne lõunat suundusime Danieli ja veel ühe töötajaga Marsaxlokk’i (hääldatakse maršašlokk) Niikaua kuni nemad omi asju toimetasid lasti minul ringi vaadata. Ilus väike linnake, just sadama ääres ja tuntud oma kalaturu poolest. Väga lahe koht. Jälle soovitan võtta reisiplaani ja just pühapäeva hommikul, kui toimub suurem ja võimsam turg.

Õhtupoole jälle Fort’is. Siin on kombeks võtta reedet veidi vabamalt, ikkagi nädalavahetuse eelmäng. Nii et koju sain suunduda veidi varem kui tavaliselt. Ja liikluses andis see kohe tunda, polnud erilisi ummikuid ning kohale sai üllatavalt kiiresti.

Kuna õhtu oli ees veidi pikem otsustasin külastada Saint Pauli randa, mis on minu nii-öelda „kodurand“. Asub ju Topaz Hotel Saint Pauli linnajaos. Hotellist 7-8 minutit astumist ja Vahemeri kogu oma ilus ongi minu ees. Ilm hea, melu käib. Võtsin suuna Malta Akvaariumi suunas. Kahjuks oli see juba kinni. Siin suletakse üldiselt muuseumid ja muud vaatamisväärsused juba kella kuue ajal, nii et õhtul ongi peamine tegevus turistidel ilmselt rannas leotada või mõnes baaris aega veeta. Kohe Akvaariumi kõrval on kuulus Cafe Del Mar. Väga lahe koht suvel päikese loojangut nautida. Saab istuda basseini ääres ja nautida erinevaid karastavaid või joovastavaid jooke. Hinnad on muidugi ka sama sügavad kui meri. Aga igal juhul tasub vähemalt külastamist.

SEITSMES PÄEV (11.05.2019 laupäev)

Daniel organiseeris mind eri tuurile kohtadesse mis pole tavaliselt avatud külastajatele. Heritage Malta kuulutab välja umbes kuu aega enne tuuri algust kuupäevad millal ekskursioon toimub. Kogutakse kokku 30 – 40 inimest ja avatakse väravad külastajatele selleks korraks. Põhjus, miks need kohad pole avatud on see, et nad ei ole veel nii heas korras, et vastu võtta massiliselt turiste. Nii võib öelda, et  mul vedas ajaliselt.

Nagu ikka hommikul asusin teele paar tundi enne. Kõik sujus, ummikuid ei olnud, liiklus kiire ja sujuv. Ka kahe bussi vaheline ooteaeg ei olud väga pikk. Kohal  punktuaalsele eestlasele kohaselt pool tundi varem. Kokkusaamine toimub üksildase kiriku juures. Nimeks malta keeles Knisja tal-Madonna tas-Silġ, tõlkes Meie Lumede Daam. Miks selline nimi ei osanud kohalikud mulle seletada.

Esimene koht Tas-Silg arheoloogiline kompleks (vaata siit: https://en.wikipedia.org/wiki/Tas-Sil%C4%A1 ), mõnesaja meetri kaugusel kirikust. Varemete vanuseks on dateeritud 3000 – 2500 AD. Tegemist on mäe otsas, maas ja maa sees lebavate suurte kividega. Muljet avaldab see vanus. Kindlasti ilma giidi jututa ei oleks see asi väga huvitav.

Tagasi kiriku juurde, bussi (mõnusad vanamoodsad punased väikesed bussid) ja loksume mööda tõelist külateekest järgmisse punkti Fort Delimara (vaata siit: https://en.wikipedia.org/wiki/Fort_Delimara). Siin on giidiks fordist Mathew. Ehitatud 1876 – 1888 kuninganna Viktoria ajal. Huvitav fakt on see, et enne kui kompleks läks Heritage Malta omandisse, kasvatasid kohalikud seal sigu. Selle farmi jälgi võib praegugi näha. Kõige põnevamateks objektideks kindluses on neli 38 tonnist kahurit. Need on küll tõeliselt suured jurakad.

Ekskursioon läbi, sõitsime Danieliga alla Marsaxlokk’i sööma. Värske kala pole just kõige odavam, aga tasus proovimist. Õhtu võtsin lihtsalt puhkamiseks, ei teinud midagi.

KAHEKSAS PÄEV (12.05.2019 pühapäev)

Plaan sõita Gozo saarele. Ilm ei ole küll väga paljulubav, aga kuna eelmisel päeval netist vaadatud ilmateade oli lubanud vihma juba varahommikul, aga sadu ei olnud, siis ainult edasi. Bussiga sadamasse, õnneks on nende valik päris suur ja õige tuleb kiiresti. Sadamas saab juba osta Hop On – Hop Off bussile pileti. Seda tasub igal juhul teha, nii saab kõige parema ja kiirema pildi kogu saare kõige suurematest vaatamisväärsustest. Valik on kahe firma vahel punane ja roheline buss. Mina valisin rohelise aga olen kindel, et erilist vahet ei ole. Pilet 20€ täiskasvanu, aga kui osta kohe sadamast siis saab 15€ kätte. Laeva pileti ostmine on tagasisõidul Gozo’lt. Hind 4.65 kaks otsa. (Vaata siit: https://en.wikipedia.org/wiki/Gozo ja      https://www.visitgozo.com/where-to-go-in-gozo/)

Kohad, mida mina külastasin olid Ggantija templid (vaata siit: https://en.wikipedia.org/wiki/%C4%A0gantija) Victorias tsitadelli, Ta’ Pinu pühakoda ja Fungus Rock’i. Aga ilmateade muidugi ei valetanud, oli ainult ajaga pisut mööda pannud. Templit külastades (pilet 9€) veel ei sadanud, aga Victorias tuli juba täiega. Isegi äike oli. Tsitadellis sai küll käidud, aga päris tippu ronida ei tahtnud. Külm ja märg. Kuum kakao ja pastizzi aitasid. Ta’Pinu ja Fungus Rock sai ülevaadatud kaugemalt bussi aknast. Isegi rahet sadas.

Aga päev läks ikkagi täie ette, hoolimata sellest, et hotelli saabudes olin külmunud ja jalad läbimärjad. Siin Maltal, kus eelmisel päeval oli +26. Tegelikult oligi huvitav ka selline asi ära näha, kui sajab ja müristab ning maha krabisevad hernetera suurused raheterad.

ÜHEKSAS PÄEV (13.05.2019 esmaspäev)

Hommikul teel tööle kohtasin Fort’i raamatupidajat, kes vestles Maritime Museum ees kohalike töötajatega. Kuna see muuseum kuulub ka Heritage Malta gruppi, siis paluti lahkelt sisse astuda ja tutvuda ekspositsiooniga. Sellest ei olnud midagi, et kell polnud veel kaheksagi ja avamiseni tubli kaks tundi aega. Öeldi ainult, et võta aeg maha, naudi näitust ning ole sees nii kaua kui vaja. Inimesed oskavad siin vägagi külalislahked ja sõbralikud olla. Muuseum ise on pühendatud Malta mereajaloole. Väga põhjalik ja suurepärane väljapanek. Ruume oli nii palju, et vahepeal olin isegi natuke eksinud. Minu arvates kohustuslik külastamine kõigile, kes tunnevad huvi mereajaloo vastu. Ning muidugi ka Malta ajaloo vastu, sest siin ei saa üle ega ümber meresõidust. Vaata siit: https://en.wikipedia.org/wiki/Malta_Maritime_Museum

Peale lõunat oli grupp tudengeid kohalikust rahvusvahelisest ülikoolist. Kaheksa õpilast ja õpetaja. Enamus tudengitest olid pärit araabia maadest ja ilmselt moslemid. Ekskursiooni viis läbi Joe. Noored suutsid keskenduda ainult sissejuhatusele. Siis kui hakkasime kindluses ringi liikuma nende tähelepanu hajus täielikult. See oli täiesti üllatav, sest tegu ei olnud ju väikest lastega, vaid arvan 18-19 aastaste noortega. Teadsin, et Joe on sellise äkilisema temperamendiga ja tajusin poole ekskursiooni pealt kuidas ta läheb pingesse ja ei naudi oma tööd (mida ta tunneb suurepäraselt ning kindlasti ka armastab). Olles kuskil kolmveerandi peal, ütleb ta järsku, et sellega on tema poolt kõik ja võite ise veel ringi vaadata kui huvitab. Pöörab selja ja lahkub. Meil Eestis ilmselt seda ei juhtuks, aga siin küll. Ning seda, mis Joe siis oma kolleegidega rääkis ja kuidas neid moslemeid kirus ma ei hakka siia kirja panema, sest olgem ikka poliitiliselt korrektsed.

KÜMNES PÄEV (14.05.2019 teisipäev)

Hommikul jälgisin bussipeatuses ühte naist, kes ilmselt oli turist. Tema ei olnud kindlasti aru saanud veel, et siin Maltal saabub buss siis kui saabub ja kui juhtub buss olema täis, siis ta üldse ei peatu. Tema ahastus oli väga suur kui buss mööda põrutas ja järgmise alla oleks naine  ennast pea-aegu et visanud, aga miski ei aidanud, mis pidi mööda sõitma see ka sõitis. Ilmselt pidi ta kuhugi kella pealt jõudma.

Siis aga selline lugu minuga. Istun teises bussis juba ja sõidan Fort’i poole. Vaatan, et midagi on nagu viltu, tee on väga võõras. Siis jääb buss seisma ja juht hõikab, et viimane peatus. Tädikesed hakkavad hädaldama, aga bussijuht käratab peale, et ise te tahtsite turule jõuda ja siin te nüüd olete. Teadsin, et teisipäeva hommikul on Birgu keskel turg. Aga et asi nii on, et isegi buss sõidab selle pärast teist marsruuti pidi, see oli tõesti üllatus. Usaldasin siis oma sisetunnet ja vaistu ning hakkasin astuma. Seekord jälle ei pidanud pettuma. Kümnekonna minuti pärast oli juba tuttavates kohtades ja edasi tööle.

Joe püüdis kohe mulle uuesti selgitada, miks ta eile grupiga nii käitus. Mina aga temale vastu, et ei ole minu asi kuidas nemad siin ekskursioone läbi viivad. Minul on huvitav kõrvalt jälgida ja uusi kogemusi saada. Enne lõunat tuli tassida pühapäevase ürituse jaoks kohale toodud mööblit. Aga praktiliselt terve päeva tegelesin enda märkmetega kindluse kohta. Uurisin ja tegin täpsustavaid märkmeid. Daniel aitas saada kontakti raamatu „Minu Malta“ autoriga Ingrid Eomoisiga. Kirjutasin küll talle e-maili, aga vastust siiani pole. Näis mis saab.

Õhtul külastasin Malta klassikaliste autode muuseumi (Malta Classic Car Museum https://www.classiccarsmalta.com/). Olin väga rahul, et selle käigu ette võtsin. Suurtele poistele meeldivad sellised asjad. Tegin üle viiekümne pildi. Soovitan kõigile autohuvilistel vägagi läbi astuda ja kaeda. Pilet 10€ aga on seda igati väärt, kui veel arvestada, et tegu on täiesti eramuuseumiga. Samas on ka väike töökoda, kus siis järgmist eksponaati ette valmistati. Ning mis veel huvitav oli see, et kaks autot olid siltidega müüa. Nii, et kui rahakott lubab, võid ka sealt auto osta.

ÜHETEISTKÜMNES PÄEV (15.05.2019 kolmapäev)

Hommikul asusin teele veidi hiljem, sest oli plaanis külastada Inkvisiitorite Paleed (The Inquisitor’s Palace vaata siit: https://en.wikipedia.org/wiki/Inquisitor%27s_Palace). Koht on Heritage Malta omandis ja hallata. Jälle üks korralikult renoveeritud ja hästi ülesehitatud näitus. Informatiivne ning natuke isegi rusuv oma ajaloolise iseloomu pärast.

Peale palee külastust avanes võimalus käia ka Püha Lawrence Kirikus. Kui õhtul hotelli olen läinud, siis ikka sellest kirikust mööda. Ja siis on see juba suletud. Nii, et kindlasti sisse. Jällegi tüüpiline katoliiklik kirik – uhked maalid, pühapildid ja kaunistused igal pool. Kuid siiski väga kaunis.

Kiriku kõrval asus väike pood/muuseum. Selle peremees, kui oli kuulnud, et olen Eestist ja giidi praktikal hakkas mulle kohe kõike näitama ja seletama. Ausalt öeldes oli väga tark vana ning oli ka mida näidata. Näiteks rüütelkonna pealiku müts ja mõõk, sellest ajast kui toimus suur piiramine Türgi vägede poolt. Ta rääkis ka huvitava fakti ajaloost, kuidas Malta oli kaardimängus omanikku vahetanud. Jälle uus teadmine. Meheke sattus nii hoogu, et ei tahtnud mind kuidagi ära lasta.

Õhtupoole oli õpilaste grupp Itaaliast. Giidiks Daniel. Need lapsed olid vägagi huvitatud ja kuulasid tähelepanuga.

KAHETEISTKÜMNES PÄEV (16.05.2019 neljapäev)

Hommikul suundusin Fort St. Elmo’sse. See asub Valletta tipus. Jällegi suur ja võimas ehitis. Siin asub ka üks paljudest Sõjamuuseumidest. Hea väljapanek. Eriti II maailmasõja osa. Siin sai veedetud pea-aegu lõunani. Tagasi oma kodufordis, kus toimus kohtumine inimestega, kes esindasid sellist purjetamise üritust nagu Rolex Middle Sea Race. Kohtumise tulemusena lepiti kokku, et sügisel toimub avamine just Fort St.Angelos. (vaata seda You Tubest: Rolex Middle Sea Race 2018 – Film– The Spirit of Yachting).

Õhtul käisin veel kohalikus šokolaaditehases. Teevad kohapeal Belgia šokolaadist erinevaid hõrgutisi. Tore koht ja kohustuslik ühele tõelisele šokohoolikule. Daniel soovitas ka minu hotelli kandis ühte pubi. Pidi hea õlle valik olema. Läksingi. Ei valetanud. Sain proovida Malta ainsa käsitööõlle pruulikoja toodangut. Pruulikoda asub küll täpsemalt öeldes Gozol. Väga hea toodang. Sellisest just puudust tundsingi. Ilus lõpetus päevale.

KOLMETEISTKÜMNES PÄEV (17.05.2019 reede)

Pidime hommikul minema Danieliga kindluse nn. kolmandale tasandile. See kuulub siiani rüütelkonnale. Nende peamine residents asub Roomas, aga siin on neil samuti eluruumid. Peale jutuajamist kohaliku koduabilisega, selgus et ringkäik jääb ära. Härra olevat tujust ära ning ei taha kedagi näha. Seekord siis nii, kahju. Jääb loota, et järgmise nädala jooksul saan siiski üleval ära käia. Põnev oleks näha tänapäeval nii iidsete traditsioonidega inimeste eluruume. Lootus sureb viimasena.

Ees ootas juba järgmine Heritage Malta objekti külastus. Seekord Ghar Dalam koobas ja muuseum (vaata siit: https://en.wikipedia.org/wiki/G%C4%A7ar_Dalam). Tegu on Malta kõige vanema muuseumiga. Vanema selles mõttes, et selle ekspositsioonis on kõige vanemad asjad. Koobas ise on tekkinud umbes 200 000 aastat tagasi. Ja sellest on leitud selliste loomade luid nagu elevant, jõehobu, hirv jne. See näitab, et kunagi oli Malta maismaa osa ja ilmselt ühendas Euroopat Aafrikaga. Koobas ise asub 15 meetrit allpool merepinda ja on 144 meetrit sügav. Arvatavalt on tegu kunagise jõesängiga.

Muuseumis on eksponeeritud luud ja muud leiud, mis on tulnud väljakaevamiste käigus.

Jällegi väga põnev ja omapärane koht. Veel oli siin hea see, et teeraja ääres mis viis koopani, olid tekstidega äramärgitud erinevad taimed. Meile põhjamaalastele nii vajalik, kui tahad teada midagi siinsest loodusest.

Saabusime tagasi Fort’i ja teel kontorisse kuulsin eesti keelt. Jah tõsi mis tõsi. Pakkusin kolmele Pärnu Kutsehariduskeskuse õpetajale kohe välja, et teen neile väikese ekskursiooni. Kahjuks oli nende aeg piiratud ja sellepärast tegin lühidalt. Umbes 20 minutit 50 asemel. Aga ikkagi minu esimene etteaste ja veel kellele - õppejõududele. Nemad igal juhul jäid rahule ja minul oli tõesti hea meel, et sain teha tõelise üllatuse meie külalistele Eestist.

Õhtupoole võtsime veidi vabamalt. Istusime ja ajasime teiste töötajatega niisama juttu.  Elust Eestis ning Maltal. Mul oli ikkagi sünnipäev.

NELJATEISTKÜMNES PÄEV (18.05.2019 laupäev)

Ilm sombune, aga ees ootavad Mdina (endine pealinn)  ja Had Dingli kaljud. Liikluses on tunda, et puhkepäev, aga sellegi poolest buss hilineb traditsioonilised kümmekond minutit. Lõpuks avaneb vaade Mdina müüridele mäe otsas. Võimas.

Linn ise on kitsaste tänavatega endine kindluslinn. Peaväljakul Malta kõige tähtsam kirik, mis on pühendatud Pühale Paulusele - Metropolitan Cathedral of Malta (vaata siit: https://www.metropolitanchapter.com/ ja  https://en.wikipedia.org/wiki/St._Paul%27s_Cathedral,_Mdina). Katedraali kõrval asub ka Malta Peapiiskopi residents. Ostetud piletiga (10€ täiskasvanu/ 8€ õpilane) sain külastada muuseumi, kus on väga huvitav väljapanek hõbedast esemetest ja müntidest. Ütlen nii, et numismaatikule täiesti kindlasti kohustuslik paik. Mündid algavad foiniiklastest, edasi rooma aeg ja kreeka aeg kuni tänapäeva välja. Maltal käibel olnud mündid on esindatud küll vist täielikult, sest patrooniks on Malta Riigipank. Kaks saalitäit väga huvitavat väljapanekut. Sama piletiga sain külastada ka hetkel avatud näituseid. Esimene kandis nime „Muusika Maltal eelajaloost kuni vinüülini“. Jällegi hea ja hariv. Ning sellele veel lisaks veel Albrecht Düreri originaalloomingu näitust. See viimane oli minu jaoks täiesti uskumatu, et sellise meistri teoseid sai näha.

Lõpetuseks sai sama piletiga sisse ka Katedraali. Jällegi omaselt siinsetele pühakodadele hästi kaunis sisekujundus, palju kulda ja karda. Samas on kõik väga pühalik. Inimesed, kes ei põlga kirikutes käimist võivad vabalt selle raha välja anda ja elamus on garanteeritud. Katedraalist väljudes olid linnatänavad rahvast tulvil. Aga samas on sellele linnale antud hüüdnimi Vaikne Linn, mis vastab tõele. Asi on selles, et siin on küll autosid, aga siiski on väga rahulik ja vaikne. Ainult hobuse kapjade klõbin kõlab maja seintelt vastu. Hobukaarikud nimelt sõidutavad turiste. Võrreldes kogu selle meluga, mis on väljaspool linnamüüre on siin täielik rahu. Aga tänavad on nii eksitavad, et andis kohe väljapääsu otsida. Ja üks huvitav asi veel. Nimelt on Mdina, mis oli omal ajal nn. ülalinn ja Rabat, mis oli all-linn, siis nende vahel on vägagi ilus park. Malta mõistes lausa mets.

Edasi bussi ja kaljude suunas teele. Had Dingli kaljud on Malta kõige kõrgem koht, umbes 300 m üle merepinna. Kohale tuli jalutada umbes kilomeeter. Väljas oli selline veidi sudune ja väga tuuline. Aga soe. Tänu sudule ei näinud kuigi kaugele merele, aga kaljud muidugi on võimsad. Õnneks oli bussipeatus kohe sealsamas, nii et pildistatud ja saaks kohe bussi peale. Aga siin on ikkagi laupäev ja see et bussiaeg on tahvli peale kirjutatud, ei tähenda seda, et buss tuleb. Pool tundi juba ajast üle, hakkasin siis jala tagasi astuma. Jõudsin kaks peatusevahet maha käia, siis jõudis ka buss mulle järele. Nii see eluke siin Maltal käib.

VIIETEISTKÜMNES PÄEV (19.05.219 pühapäev)

Hommikul, bussipeatuses oli kohe näha, et on pühapäev. Ka buss tuli enam-vähem õigeaegselt. Ummikuid polnud ja sõit laabus vägagi kiiresti. Plaanis oli minna Fort’i, sest seal pidi toimuma temaatiline etendus. Enne seda aga külastasin veel pühapäevast täikat. See oli küll täiesti analoogne meie vanakraamiturgudele. Järelikult on asju, mis maailma mõlemas servas on ühesugused.

Jalutades linnuse poole sai veidi räägitud kohalikust elust ja ajaloost ühele Austraalia vanapaarile. Võib öelda, et tegelesin giidi tööga ja ette rutates võin tõdeda, et kohtusin nendega veel ka fordis ja rääkisin ka seal. Aga fordis olid need etendust läbiviivad inimesed juba kohal ning kenasti temaatiliselt riides. Küsisin, millal pihta hakkate. Vastus oli väga umbkaudne. Olgu. Minul aega on ja ootan ära. Aga võta näpust. Kaks tundi möödas, nemad ei tee väljagi, et pihta hakata. Kella üheks sai juba minul villand ja tulin tulema. Täna oli ka väga soe, arvan et üle 25 kraadi. Nii, et näitemäng jäi nägemata.

Aga peamine oli veel ees. Olin eelmisel päeval natuke kaarti uurinud ja leidnud ühe ostukeskuse. Mõtlesin, et lähen ja vaatan ka selle üle. Kultuurile ja ajaloole vahelduseks. Ootan bussi. Ei tule. Ja siis 20 minutit hiljem sõidab ette. Ja seda keskjaamas. Astun ainukesena bussi ja teele. Liiklus väike, juht annab päris kõvasti tuld. Ning niimoodi ma siis sõitsingi täiesti üksi selle liini algusest lõpuni. Kilomeetreid ei tea, aga ajaliselt umbes 20-25 minutit. Kujutage ette, keset päeva Maltal ja täiesti üksinda liin algusest lõpuni. Kuninglik!!

Ning veel üks teadmine juures. Nimelt pühapäeva peale ei tasu šoppamist sättida sellel lihtsal põhjusel, et poed on kinni. Vähemalt Tas-Sliema ostukeskuses. Avatud olid ainult väikesed suveniiripoed, tillukesed toidupoed ja toidukohad. Aga need on nagunii igal pool avatud ja ühetaolise kaubaga. Hotelli sai sõidetud idapoolset rannajoont pidi. Siin on väga ilus sõita ja ka tee on neljarealine 2+2. Lahe.

KUUETEISTKÜMNES PÄEV (20.05.2019 esmaspäev)

Tänane hommik tõi jälle uue rekordi kehvas mõttes. Hotellist astusin välja täpselt kell 6 ja kindluses olin kümme enne üheksat. Kaks tundi ja viiskümmend minutit.

Terve päeva veetsin arvuti taga, sest tegin Fort St Angelo flaieri tõlget eesti keelde. Sain valmis. Nüüd on olemas võimalus, et mingil ajal on see olemas siin ka meie emakeeles. Tore ju oleks.

SEITEMETEISTKÜMNES PÄEV (21.05.2019 teisipäev)

Külastasin hommikupoole kahte väga suurepärast templit Hagar Qim ja Mnajdra (vaata siit: https://en.wikipedia.org/wiki/%C4%A6a%C4%A1ar_Qim ja https://en.wikipedia.org/wiki/Mnajdra) Tegemist on jälle Malta Heritage’le kuuluvate objektidega. Mõlemad kompleksid on suurepärased ja väga hästi korrastatud. Välismõjude eest on templid kaetud suurte varikatustega. Ka ümbrus on ilus. Väga hästi on näha Malta loodust. Avaneb suurepärane vaade merele. Need templid on kindlasti sellised asjad ilma mida nägemata ei tohi Maltalt ära minna. Esiteks see ajalugu mis nende templite taga on ja teiseks on loodus.

Samas pole kaugel Blue Grotto. Seda reisi võikski läbida järgmiselt. Võtta Vallettast buss nr74. Kui on soov vaadata merelt üle see uhke kaljukoobas SinineGrotto, kohaliku nimega Il-Hnejja, sõitagi sinnani. Siis hakata tagasi liikuma nr.201 (suunaga Rabat). Vaadata üle templid. Jälle sama numbriga bussi ja Dingli kaljude juurde. Kuna buss käib umbes tunnise vaheajaga, siis jääb parajalt aega vaadete nautimiseks ja pildistamiseks. Sama numbriga buss viib edasi Rabatisse/Mdinasse. See ilmselt võtab küll terve päeva, aga samas saab selle suuna vaatamisväärsused kõik üle kaeda.

KAHEKSATEISTKÜMNES PÄEV (22.05.2019 kolmapäev)

Hommikul Vallettasse. Kõigepealt Arheoloogia Muuseum. Väga hästi sisustatud. Ja lõpuks sai ära nähtud kaks kõige kuulsamat Malta ajaloolist leidu, need kaks kujukest on „Magav naine“ ja „Malta Veenus“. Kaks tundi läks lennates. Järgmisena Relvapalat ja Valitsusruumid. Need kaks asuvad samas hoones. Viimases olid küll väga paljud ruumid suletud renoveerimiseks. Aga isegi avatud toad ja saalid andsid väga hea ettekujutuse sellest suursugususest, mida rüütlite aeg kujutas. Relvapalat oli täis lugematul hulgal raudrüüsid ja tolle aja relvi. Kuid eriti uhked olid Suur Meistrite raudrüüd. Ehitud väga peene käsitööga.

Peale lõunat oli kokku lepitud kohtumine raamatu „Minu Malta“ autori Ingrid Eomoisaga. Lubasin talle ja tema perele teha väikese tuuri kindluses. Kui nad kohale jõudsid, siis leppisime kokku, et ringkäik saab olema inglise keeles. Sest kaasas oli Ingridi abikaasa, maltalane ja tema õetütre peigmees, hollandlane. Ekskursioon läks edukalt, inimesed jäid rahule ja isegi nende, kui kohalike jaoks, oli midagi uut ja huvitavat minu jutus.

ÜHEKSATEISTKÜMNES PÄEV (23.05.2019 neljapäev)

Otsustasime Danieliga, et peaksin veelkord külastama Gozot, sest eelmine kord oli vihmane ja palju asju jäi nägemata. Peamiselt just Tsitadellis, kus asuvad neli Heritage Malta hallatavat muuseumi. Loodusmuuseum, Koduloomuuseum, Vana vangla ja Ajaloomuuseum. Eriti meeldisid esimesed kaks. Loodusmuuseumis oli välja pandud väike Malta lipp, mis käis Apollo 11 meeskonnaga Kuul ja tagasi. Koduloomuuseum andis väga hea pildi kohalike elust minevikus. Vangla oli oma olemuselt küllalt masendav. Aga huvitav fakt jällegi, et isegi Suur Meister Jean Parisot de Valette, hilisem Valletta rajaja, oli siin vanglas lühikest aega.

Päeva teise poole veetsin saarel ringi vaadates. Ja siis külastasin ka Gozo ainsat käsitööõlle pruulikoda Lord Chambray. (https://www.lordchambray.com.mt/) Oli väga tore ringkäik koos õlle mekkimisega. Hea oli üle tüki aja proovida päris õlut. See kohaliku suurtootja toodang pole ka halb, aga sellel ei ole mingit iseloomu. Pudelite sildid on erinevad, aga maitse on praktiliselt sama. Vaata ka neid: http://thebrew.com.mt/ ja http://craftbeerfestival.mt/

KAHEKÜMNES PÄEV (24.05.2019 reede)

Hommikul juhtus midagi väga erilist. Esimene buss, mis tuli, peatus ja võttis inimesed peale. Ka Vallettas sain peale paari minutilist ootamist järgmisele bussile. Nii et kell 7.20 olin juba Fort’is. Kindlasti rekord. Kohapeal oli järgmine üllatus. Kui tavaliselt hakkab meeskond kogunema kella poole üheksa paiku, siis täna käis töö täie hooga. Selgus, et kõigepealt toimub üks seminar (140 inimest). Sellepärast sagisid toitlustusega tegelevad inimesed. Teiseks oli kohal kraana, mis tõstis kaupa üle kaitsemüüride kindluse sisemusse. Selgus, et homme, laupäeval, toimub Fort St. Angelos pulm. Pidu pidi olema tagasihoidlik, ainult 275 inimest. Malta mõistes olevat see väga väike pulm. Tavaliselt olevat külalisi 500 – 600 ringis. Ja kolmandaks olid ametis kohalikud remondimehed. Nemad tassisid üles kolmandale tasemele laevamasti. See oli ühe suure tormiga maha murdunud ja nüüd toodi restaureerimisest tagasi. Tänu sellel sain ära käia ja vaadata ka  Malta ainsa rüütli residentsi. Ilus ja korralik koht. Ilus aed, kabel ja eluruumid.

Päev möödus päris toimekalt. Oli asjade tassimist, abistamist seal kus vaja, nii et aeg möödus ruttu. Täna oli ka selline lugu, et kindlusesse tuli üks eestlastest paar. Vastuvõtust siis helistati, et Aivar tule ja räägi neile. Läksin vastu. Aga oma otsekohesusega hirmutasin nad vist ära. Ja nagu ikka eestlastele kohane – ei, ei. Suur tänu, aga me püüame siin ise ringi vaadata. Kui nii, siis nii. Mul on veidi raske aru saada sellistest inimestest, kellele pakutakse Euroopa teises otsas tasuta objekti tutvustust ja siis öelda ei tänan, ei soovi. Aga eks me olemegi erinevad ja öeldakse ju, et erinevus rikastab.

Hüvasti jätsime väga südamlikult. Mälestuseks särk Fort St.Angelo kirjaga ja kohalik vein. Kolleegid ei olnud heade sõnadega kitsid. Öeldi, et jää aga meile tööle. Ma olevat piisavalt hea juba ja meeskond võtaks mind heameelega oma liikmeks. Ka mina olin nendega rahul, kõik olid väga abivalmid. Kõige rohkem Malta ajaloo kohta õpetas mind Joe. Tema teadmised olid ka väga põhjalikud. Ja kõige rohkem aitas mind Daniel, kes hoolitses selle eest, et mul oleks kõikidesse vaatamisväärsustesse vaba sissepääs. Ning et kõik probleemid ja mured, mis tekkisid, saaks lahendatud. Praktika juhendaja suure algustähega.

KAHEKÜMNE ESIMENE PÄEV (25.05.2019 laupäev)

Päev puhkuseks kõigest sellest tihedast elust. Lennuk läheb pühapäeva varahommikul 6:30. Sellepärast pean lennujaama minema juba laupäeva õhtul. Bussid lähevad kell 22:20 ja 22:52. Otsustan esimese kasuks, sest siiamaani olen kogenud, et ei saa seda bussiliiklust siin väga usaldada. Nii on mul üks tagavara võimalus. Muidugi oleks võimalus ka takso võtta, aga see maksab 25€. Sellepärast proovin siiski ühistransporti. Ja oh üllatust, buss on kohal 22:21. Õhtu, liiklus pole eriti tihe ja reisijaid on väga vähe. Aga siiski kulub lennujaama jõudmiseks 55 minutit. Marsruut on tehtud nii, et buss sõidab vist pool Maltat läbi. Igatahes saan boonusena näha öist valgustatud Mdina kindlust. Nii, et olematu liiklusega praktiliselt tund, mis siis veel päeval. Seda peab kindlasti arvestama lennujaama jõudmiseks õigel ajal. Nii, et öö veedan lennujaamas. Ongi hea, saan oma kirjatüki ilusti kokku võtta ja ära lõpetada.

 

KOKKUVÕTE

Topaz Hotel.

 Tuba normaalne. Mööbel pole küll eriti moodne, aga mis siis sellest. Pea-asi, et voodi oleks mugav. Ja on. Vann + dušš. Vannitoas olemas võimalus pesukuivatamiseks. Toas külmik, telekas, keedukann, föön. Isegi europistikud 2 tk. Rõdu. Hotellis on baar ja restoran. Bassein koos päevitustoolidega. Hea on veel see, et hotelli ukse ees peatub Hop on/Hop off buss.

Asukoha miinus on see, et asub pealinnast Malta mõistes kaugel. Umbes tund sõitu. Aga rand (mitte päevitamiseks ja ujumiseks) on 7-8 minutit jala. Lähedal on automuuseum, akvaarium, laevasõidu pakkujad. Siia poole jäävad ka Gozole minek, Popeye küla, Golden Bay rand. Muidugi nendeni jõudmiseks tuleb ikkagi kasutada transporti. Aga huviväärsused on enamus kätte saadavad ja nähtavad kasutades Hop on/Hop off bussi. Lihtne on ka lennujaamast kohale jõuda. Bussiga X1 peatusesse Kennedy ja bussiga X3 peatusesse Wileg. Mõlemast jääb astuda umbes 6-7 minutit.

Kindlasti soovitan kaaluda ühe võimalusena.

Kohalikud inimesed.

Sõbralikud, viisakad ja abivalmid. Kõigiga saab suhelda inglise keeles. Malta enda keel on segu araabia, itaalia, inglise keelest. Aga ikkagi täiesti erinev neist ja praktiliselt arusaamatu.  Kindlasti kuumema verega kui meie ja seega kärarikkamad. Eriti kui neid on mitu, siis nad vestlevad sinuga kõik korraga ja jälgimisega on raskusi. Tegelikult on ka siin tunda kerget vastumeelsust sisserännanute suhtes. Samas teevad need sisserändajad just raskemaid ja mustemaid töid. Kes selle siis muidu ära teeks?

Liiklus.

Vägagi kohutav. Kuid samas on selles segaduses mingi oma korrapära ja viisakus. Kindlasti ei soovita autot rentida. Esiteks liiklus on vasakpoolne. Linnatänavad väga kitsad ja pargitud autosid täis. Nii et parkimise probleem on kindlasti. Liiklusmärgid ja viidad on vägagi segased. Ummikud. Ja siis ei ole vahet, kas oled autos või bussis. Seisad ja sõidad törts haaval edasi nagunii. Sellepärast soovitan bussi. Muidugi jäävad veel kaherattalised sõidukid. Jalgratta rent on täiesti olemas, aga see peaks küll enesetapja olema, kes siin jalgratast tahaks kasutada. Kord rääkisin bussipeatuses ühe hollandlasega. Ta ütles, et kodumaal ta võtaks ratta ja oleks paarikümne minutiga need 20km läbi vändanud. Aga siin ei olevat ta isegi mõelnud ratta selga istumisest. Jääb veel mootorratas. See oleks küll vist kõige õigem vahend liikumiseks. Ja neid ka laenutatakse, aga see pole minule. Viimane kord sõitsin mootorrattaga vist 25 aastat tagasi ja siin küll proovida jälle ei taha.

Bussid väljuvad otse lennujaama eest. Millegipärast Google Maps seda ei näita ja sellest ka minu saabumise järgne eksitus. Maps saadab eemalolevatesse peatustesse, aga seda pole vaja teha. Enne on tarvis uurida veidi kaarti paberil (soovitan kaasas kanda bussimarsruutide oma) või infotahvlil ja leida see suund kuhu vaja minna. Näiteks Valletta bussX4 või Cirkewwa bussX1 (Gozole sõitvate praamide sadam) või Buggiba bussX3 (St Pauli rand, see kant kus on hotell Topaz). Siiski ilmselt kõiki suundasid siit valida ei saa ja siis on kõige targem sõita Vallettasse. Suund on kirjutatud bussipeatuse märgile bussiliinide alla. Kui suund valitud peab selgeks tegema missugune peatus on õige. Nüüd bussi. Bussis on tabloo, kus jookseb info. Üldiselt on see õige, kuigi olen näinud ka selliseid, kus info on kokku jooksnud ja paneb segast. Tabloo näitab bussi registreerimise numbrit (huvitav milleks selline info). Route ja number selle taga näitab marsruudi numbrit. Ja siis jookseb peatuse nimi ning suuna nimi. Algul võib tunduda veidi segane, aga päeva või kahega saab selgeks. Ja siis on sellest kindlasti abi. Bussid on küllaltki uued, puhtad ja konditsioneerid töötavad. Aga kindlasti ei saabu buss sellel ajal mis on kirjas peatuse info tahvlil. Kannatust küll ta tuleb. Ning see et buss tuleb õigeaegselt on väga suur ime.

Söök ja jook.

Süüa saab osta küll iga nurga pealt. Lugematu arv söögikohti pakub valikut igale maitsele. Kindlasti tasuks proovida kohalikku pirukat pastizzi’t mida müüakse pastizzeeriates. See on lehttainast pirukas täidiseks kohupiim või hernepüree. Nägin ka šokolaadi ning anšoovisega täidetud pastizzi’t aga need on siiski erandid. Proovida võiks ka mereande ja kala. Ning kohalikust küülikust valmistatud roogasid. Huvitav jook on „Kinnie“, kohalik karastusjook. Kraanivesi joogiks ei kõlba, sest seda destilleeritakse mereveest ja lisatakse kloori.   Sellepärast tuleb kogu joogivesi osta poest. Vähemalt kohalikud teevad nii ja soovitasid ka minul teha.

Loodus.

Loodus on kidur meie mõistes. Puid on (männid, palmid ja teised) aga metsa kui sellist siiski pole. Samas on linnadest väljaspool haritav maa ja põllulapid erinevate viljadega. Kõige kuulsam vili on kartul, mis on ka Malta suurim ekspordi artikkel. Ja muidugi need merevaated on võrratud.

Ajalugu.

Seda on siin niipalju, et lausa sisse võib hingata ajaloo hõngu. Siin on 5000 aasta vanuseid templeid, rooma aegseid varemeid, araablaste valitsemise aega meenutavaid kindluseid ja muidugi rüütlid. Malta Ordu. Ning kindlasti brittide aeg. Siin puhates tulebki teha kompromiss rannapuhkuse ja kultuuri/ajaloo puhkuse vahel. Eks igaüks ise valib vastavalt oma huvidele ja soovidele. Mina pühendusin seekord täielikult ajaloole ja kultuurile. Randadest ei tea midagi, peale selle, et on kohti kus saab käia päevitamas ja ujumas. On kohti kus saab käia sukeldumas. Aga enamus mereäärt on kivised ja rannamõnude jaoks sobimatud. Kohalikud ise ütlesid, et parim aeg saarte külastuseks ongi mai ja september. Siis pole nii kuum. Minu siin oleku ajal oli küll ilm täpselt nagu meie suvel. Temperatuur päeval +20 kuni +25. Öösel umbes +15. Paar päeva sadas ka vihma. Nii, et täitsa talutav ja kodune.

Kas tahaks siia tagasi? Igatahes. Võtaks kaasa oma pere ja naudiks Maltat.

Nii et, TERE TULEMAST MALTALE!!

 

Aivar Jahu
Võrumaa Kutsehariduskeskuse giidikursuse äsjalõpetanud õpilane